Mis toimus 90-te aastate noorte korteripidudel ja pinnakatel (VOL.2)




Nagu ma eelnevalt juba mainisin, oli peldik pinnakatel erinevateks tegevusteks alatasa hõivatud. Siinkohal olekski ehk paslik Tšehhovi tuntud tõde parafraseerida: kui esimeses vaatuses on peldikut mainitud, siis hiljemalt viimases vaatuses peab sealt ka mingi pauk tulema. Ja tulebki. Rohkem kui üks.
Kes seda teab ja mäletab, mis põhjusel  peetud järjekordse joomingu käigus avastasime järsku, et juba mõnda aega on üks meie joomakaaslane kuhugi kadunud.
Müstilisele kadumisele tõi selguse nõukaaegse T-tähe kujulise tüüpprojektiga 3-toalise korteri põiekergendusministeeriumi ukse taha tekkinud elav järjekord. Selleks, et kadunud joomakaaslase ja kitsast koridori ummistava järjekorra vahel seoseid luua, ei olnud just kurikuulsa matemaatiku Alan Turingi ajusid vaja. Vaja ei läinud ka kõikjal UFO-sid ja vandenõusid nägeva Fox Mulderi abi.
Oli ilmselge, et meie sõber asub teisel pool peldiku ust. Aga esialgu ei kostnud vaatamata kadunukese korduvale nimepidi hõikamisele ebaprofessionaalselt värvitud hallikasvalge ukse tagant piuksugi. Tulemusi ei andnud ka käskivas kõneviisis morsesignaalide uksele  tagumine.
Kuigi kadunud joomakaaslase juhtum ei kuulunud X-Failide hulka ega Fox Mulderi pädevusse, saime  me selle lahendamisel abi ikkagi paarikümne aasta tagusest ajast. Meile tulid minevikust kaudselt appi nõukaaegsete paneelmajade projekteerijad, ehitajad, uksemeistrid ja brigadirid. Nimelt ei klappinud tollal laialdaselt levinud kommuni(smi)katsioonihäirete tõttu 99-l juhul 100-st omavahel mitte ükski ukseleht uksepiitadega ja uksepiidad ukseavaga.
Kuna kehtis plaanimajandus ja lehvisid loosungid stiilis “Viisaastak nelja aastaga!”, tähendas see põhimõtteliselt seda, et kõik tuli omavahel kuidagi klappima saada. Ka 70-se laiusega uks 90-se laiusega ukseavasse. Või vastupidi.
Selle tulemusena võis ilma ust avamata potil istuvale pereisale lugemiseks värske ajalehe Edasi anda. Või värske Burda koos selle vahel olnud lõigetega  ükskõik millise uksekülje vahelt peldikusse pereemale susata. 
Tolle 93-nda aasta pinnaka uks oli õnneks veel selline eksemplar, mille vahelt oleks Edasi asemel korraga sisse mahtunud isegi Hommikuleht, Päevaleht ja Rahva Hääl  (mis 95-ndal Eesti Päevaleheks ühinesid). Kuna aga peldikusse sulgunud sõber ei vajanud ilmselt isegi Maajat, siis torkasime me ukse vahelt sisse hoopis oranži värvi ebamugava plastikkäepidemega kööginoa...
... mille abil me luku lahti muukisime.
Koos uksega avanes meile unustamatu vaatepilt, mis sisaldas ka kadunud sõpra.
Esialgsest peldikusse minemise eesmärgist tulenevalt oli kutt alustanud teksapükste ja alukate allalaskmist, kuid põlvedeni jõudes oli  jaks otsa saanud. Või siis pakilisemad (või pakkimise) probleemid üles kerkinud.
Et kutt oli keskmisest pikemat kasvu ja muidu ontliku olemisega, siis oli distantsilt niigi madalasse peldikupotti kettimine ja sellega kaasnevad võimalikud pritsmed väljaspool klosetipotti tema jaoks ilmselgelt nii komplitseeritud kui ka ebaeetilised.
Kiireloomulise olukorra lahendamiseks oli ta põrandale külili heitnud ja pikad jalad ümber poti konksu tõmmanud. Sest teisiti ei oleks ta kitsasse ruumi ära mahtunud.
Vöökohast ülespoole jäänud vibalik keha oli aga võimatuna tunduva nurga all käte abil poti külge klammerdunud. Ja selles asendis magas meie sõber poti äärt padjana kasutades õndsa und. Kõige krooniks oli tulevane oma alal üsna tuntud spordimees enne magamajäämist päevinäinud (õigemini tuhandeid tagumikke näinud) prill-lauale oma huultega endiselt kestva suudluse vajutanud. Kusjuures poolenisti prill-laua külge kleepunud huulte vahelt immitses poti põhja poole kirju toidulisanditega tatilint. Vaat see oli alles vetsumusi! 

Ühe hilisema korteripeo käigus ärkas üks mu teine sõber pühapäeva varahommikul ühes poolvõõras korteris meeletu kusehäda peale. Sellesse korterisse oli ta eelmisel ööl mingitel segastel asjaoludel pidutsema sattunud.
Vaatamata varahommikuni kestnud peole ja kõigest paaritunnisele unele selgus, et ta ei olnud ainus, kellelt häda une oli viinud. Peldik oli juba hõivatud.
Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Või siis “Häda ajab härja kaevu”. Kuna mu sõber on üsna suurt kasvu, siis sobib see viimane vanasõna veel eriti hästi. Kuid kergete modifikatsioonidega.
Häda ajab härja trepikotta (kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.
Et häda oli muutnud väljakannatamatuks, seadiski härjakerega sõber oma sammud üheksakordse maja trepikotta.
Tüüpprojektiga Annelinna üheksakordsete paneelmajade trepikojas tundus talle kõige loogilisema põiekergendamise kohana pool korrust all- või ülalpool liftiuste ees asunud koridorinurk. Ja sinna ta oma sammud aluspükste väel seadiski. Unesegane ja endiselt ka silmini täis.
Asjad aetud, hakkas ta end korterisse tagasi sättima, kuid põrkas siis ootamatu takistuse otsa. Nimelt oli ta kusemise käigus ära unustanud, kas ta läks sinna  pool korrust allapoole või pool korrust ülespoole. Omaette nina alla – “Kurat, üles või alla, alla või üles?” – pomisedes viis maa külgetõmbejõud tema pehmete pedaalide otsas taarunud koguka kere siiski pool korrust allapoole. Kohale  jõudnud, astus ta välisuksest sisse, kooberdas elutuppa, viskas diivanile pikali ja jäi uuesti magama.
Tagantjärele on väga raske hinnata, kas ta magas minuti või tunni, aga teada on see, et ta ärkas kohutava kriiskamise ja teda üle keha tabanud hoopide peale.
Lõpuks sai sõber luugid läbi raskuste selleks piisavalt lahti aetud, et toimuvast enam-vähem adekvaatne ülevaade saada. Selgus, et tema kallal jätkuvalt kestnud vägivallaakti autoriks oli silmnähtavalt ärritunud kerekas ja auväärses eas vanaproua, kes teda meeleheitlikult põrandaharjaga tagus.
Vägivaldsele vanaprouale elas ohutust kaugusest kaasa puudulike proteesidega ratastoolis istunud kereka naispensionäri üllatavalt elujõuline vanaema. Kui arvestada tema kaasaelamise intensiivsust koos selle juurde kuuluva kriiskava sõjakisa ja kätevehkimisega, pidi ta kõrgeealiste kisakooritüdrukute klubis veel endiselt tegev olema. 
“Lüü tedä! Lüü tedä! Vilutaaaa! Lüü tedä! Lüü tedä! Vilutaaaa! Aa välla see kuladima kaabak! Kauu välllaaa pelvelt!” kisas ratastoollane vahetpidamatult ja vehkis kätega sünkroonis kaasa.
Hullunud vanamuttide esialgu ilmvõimatuna tundunud äkiline korterisse ilmumise põhjus hakkas selguma alles siis, kui ehmatusest šokis, kuid sokkideta ning ainult alukatesse riietatud sõber oli harjavarre abil piisavalt kaineks ja ärksaks taotud.
Elutoas selgema pilguga ringi vaadates jõudis ta järeldusele, et nii lühikese korterist eemal viibitud aja jooksul ei oleks isegi sajaliikmeline tööbrigaad suutnud seintel tapeeti vahetada, sektsioonkappi ümber tõsta ja tavalist diivanit nurgadiivani vastu vahetada. 
“Järelikult on vale korter! Oleks pidanud ikka pool korrust kõrgemale minema! Ja üleüldse, miks nad siis hoiavad oma korterite välisuksi lukust lahti? Seda enam, et terve trepikoja jagu uksi sarnaneb üksteisele enamalt jaolt nagu kaks tilka vett.” Mõnekümne sekundiline mõttekäik läbi tehtud, kadus sada kilo kaaluv trussikutesse riietatud sõber korterist kiiremini kui dopingut tarvitanud Ben Johnson pärast 100 meetri jooksu stardipauku.
Vajutame nüüd nupule  fast/forward ja peatume sadakond pidu hiljem, umbes 1996. aastas, kuid enam-vähem samal teemal.
Seekordseks pinnaks oli Annelinna korteri asemel üks ehitusjärgus ridamajaboks. Kui ma õigesti mäletan, oli see reedese raju peo laupäevane afterparty. Enamik seltskonda istus tulevasse elutuppa kuhjatud lauavirna otsas. Kes lahendas järgmist moosiveega segatud viinakoksi, kes jõi siidrit, kes õlut. Ja äkki avaldas üks väsinud ning unise olekuga tšikk soovi tass kohvi saada.
Seepeale kargas lauavirnalt abivalmilt üles juhuslikult meie seltskonnaga liitunud noor ehitusmees (kellest sai hiljem minu väga hea sõber) ja teatas: “Ma lähen teen kohe kohvi. Mul on üleval keedukann ja spiraal olemas. Ja kohvipulbrit peaks ka olema.”
Kutt kadus teisele korrusele ja oli sealt kümnekonna minuti pärast tassi aurava pätikohviga tagasi. Kes veel ei tea, mis pätikohv on, siis see on kruusipõhja pandud  ja keeva veega üle valatud kohvipuru. Oma kohvi üle überõnnelik tšikk kurtis küll natuke imeliku kõrvalmaitse üle, aga jõi kohvi siiski lõpuni.
Umbes tunnike hiljem taarus ülakorruselt alla meile tundmatu, suuremat kasvu ja pohmakast paistes näoga tüüp, kes osutus ehitaja sõbraks Kalleks. Kalle tuli meie  juurde, kummutas kõigepealt ilma sõnagi lausumata pudeli õlut sisse ja teatas siis murelikul ilmel ja käriseval bassihäälel:
“Kuulge, sorri, ega keegi ei tea, kuhu sealt ülevalt toast see keedukann kadus? Ma ärkasin mingi hetk jubeda kusehäda peale üles, aga nii sitt oli olla, et kuidagi ei suutnud välja minna, ja kusesin sinna sisse. Ausõna, sorri. Ma läheks valaks selle nüüd ära ja loputaks kannu puhtaks...”.
Nagu arvata võib, puhkes kogu seltskond meeletult naerma. Välja arvatud kohvisõber, kes sõna otseses mõttes läks näost kõigepealt roheliseks, siis kollaseks ja siis tulipunaseks.
Keegi pakkus naeruturtsatuste vahel lohutuseks välja, et tšikk ei muretseks, kuna ilmselt auras kusi vee keemisel kannust ikka välja. Aga see lohutus jäi üsna üürikeseks, kuna hetk hiljem avaldasin mina oma arvamust:
“Kurat, minu arust peaks esimese asjana tavaliselt ikka vesi ära aurama.”
Pärast järjekordset pikemat hüsteerilist naeruseeriat teatas ehitusmees: “Mulle tundus see kuidagi kahtlane jah, et kui vesi, vabandust, kusi keema läks, siis see vahutas kuidagi jube kahtlaselt...” See, mis järgnes, oli juba naeruagoonia....Sel tšikil kulus õige mitu aastat, et kellegi kohvipakkumise peale enam näost mitte teist värvi minna. 


6 kommentaari:

  1. Väga lahe on neid jutte lugeda, paraku olin neil aastatel vaevu sündinud, kuid lahe on teada, mis elu siis käis :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Mul on seda ainult rõõm kuulda kui minu juttude lugemine meeldib. Aitäh!

      Kustuta
  2. Mul ka tore lugeda :) Läksin 92. aastal alles esimesse klassi, aga elasin Annelinnas kümnenda eluaastani, käisin Kivilinnas koolis ja algkooli lõpupoole ikka teatava kadedusega juba jälgisime vanemaid koolikaaslasi ja majaümbruses elanud pubekaid, kellel oli ilmselgelt väga lõbus elu. Hea siit nüüd lugeda, milline täpselt.

    VastaKustuta
  3. Sellega seoses tuli mulle meelde sõber, kes umbes 5. aastat tagasi, peale järjekordset käraka panekut, umbjoobes koju naases. Öösel tekkis härral kange sitahäda, mistõttu ta omast arust end peldikusse kergendama läks. Hommik saabus naise kisa peale, kes avastas, et mees oli magamistoa lävepakule sittunud.

    VastaKustuta