Saare pood 80-ndate lõpul ja 90-ndate alguses - mahlakoonused, veoautokastitäis suitsurääbist ja palju muud

Pisikese puust linna kõige suurema mikrorajooni ainsa tiigi naabruses asus üks punastest tellistest laotud ühekordne hoone. Siis kui seda tüüpi hoonetel veel iseloomu oli, aga kaupa ei olnud, kutsuti seda ehitist Saare kaupluseks. Hõbedaselt läikivate traadist painutatud ostukorvide ajal oli see kauplus minu kodupood. Saare pood.
Kuigi üsna lähedal, nii lühikese jalutuskäigu kaugusel, asus ka Saare sõsarpood Anne, tollal nii moodne Sõpruse selvehall ja Kivilinna kauplus, oli Saare pood koos oma tuttavate müüjate, juurviljaputka, taara vastuvõtupunkti, gaseeritud vee aparaatide, kukekomme ja nartsisse müütavate mutikeste ning kollaste kaljavaatidega mulle kõige kodusem.
Küll siis oli lihtne. Kui sa telefoninappuse käes kannatava Annelinna aegadel  kokku leppisid, et kohtume Saare, Anne või Sõpruse poe ees, siis oli kohe selge, kuhu sammud seadma peab. Nüüd on küll kõigil telefonid, aga mikrorajooni sisekosmoses peituvaid Annet, Saaret ja Sõprust kutsutakse ühe iseloomutu nimega. Maxima.
Vähemalt minuealistel ja vanematel võib täna päris tihti umbes selliseid alljärgnevaid telefonivestlusi ette tulla.
Saame Annelinnas Maxima juures kokku. Oot, millise? Selle ühe iksiga. Okei, aga oota nüüd -  need Annelinna omad on ju kõik ühe iksiga... No tead küll, selle valge plekiga ülelöödud Maxima poe juures. Aa, jajah. Aga oota, need kõik on ju valge plekiga üle löödud. Nojah, seda nüüd küll. Ma mõtlesin seda Maximat, mis vanasti Saare pood oli. Aa, no öelnud siis kohe. Tulen!
Aga miks minu kooliteele jäänud pood just Saare poeks nimetati? Anne luhale kerkinud kivilinna keskel asunud kauplusel ei ole ju mitte ühegi saarega mitte mingisugust seost? Kui üldse mingisuguseid meelevaldseid seoseid luua saaks, siis ehk poe kõrvale kaevatud tiigiga. Ehk kui juba veekogu on, siis miks mitte ka üks saar.
Kusjuures selle tiigi kaldal oli vaatamata ujumiskõlbmatusele ka oma “rannavalve”, kes hooajal tiigiäärsetele laudadega kaetud poolkaares betooniribale istuma kogunesid ja ümbritsevat hoolega silmas pidasid ning valjuhäälselt kommenteerisid. Samuti oli see tiik tollal kalameeste seas väga populaarne, keda seal tihti õngitsemas võis näha. Kuigi kala pole vähemalt minu teada seal kunagi olnud. Aga nojah - kui kala ei võta siis kalamees ju ikka võtab. Ja üht-teist sai ju võtta kohe sealtsamast, Saare poest.
Minu kodupoest, kus peaaegu kunagi fantat ei olnud.
See eest oli seal igasuguseid teisi produkte, subprodukte ja põnevaid tollele ajastule omaseid nähtusi.
Enne kaubariiulite vahele jõudmist tuli välisukse juurest traadist ostukorv kaasa haarata. Sest ilma ostukorvita ju ei teenindatud. Ja kuna ostukorvide arv oli limiteeritud, tuli tihtipeale ühe tolleaegse shoppamisega seotud nähtusega kokku puutuda. See paranähtus oli ostukorvide ootejärjekord.
Kohe kindlasti kohtas seda nähtust kaubapäeviti. Korvisaba lookles siis õige mitu ringi poe eessaalis ja sabaots ulatus vahel uksest väljagi. Tollal tuntud multifilmimõõtühiku järgi oli see boamaona looklev saba ikka oluliselt pikem kui 38 papagoid pluss üks papagoi tiivake.
Aga ootesaalis ei olnud ainult järjekord. Seal oli ka eraldi alkoholilett (hiljem kohvik), kus lisaks kärakale olid letil need tollal nii ägedana tundunud mahlakoonused. Kümme kopikat ja teeklaasitäis tomati-või õunamahla oligi sinu! Lisaks mahla-teeklaasile oli multifunktsionaalne klaas letil kasutust leidnud ka teelusikahoidja-teeklaasina ja soolatops-teeklaasina. Mis iganes põhjusel oli sellest letist lisaks alkoholile ja koonusmahlale võimalik osta ka suitsu ja kamašokolaadi. Oh olid alles ajad...

Kui tavalised inimesed ostukorvi- ja kassasabades seisid, oli kaks eraldi kategooriasse jaotatud ostlejaid, keda eelisjärjekorras teenindati. Need olid sõjaveteranid ja paljulapselised vanemad. Kuigi sõjaveterane oli välimuse ja hoiaku järgi lihtsam ära tunda kui paljulapselist ema või isa, pidid mõlemad oma eelisjärjekorraõigust võimude poolt väljastatud tõendiga tõestama. Kellel eelisjärjekorraõiguslastest omakorda eelisjärjekorraõigus oli, seda ma enam kahjuks ei mäleta. See eest on mul meeles nii mõnigi vahejuhtum, kus raud-ja kuldhammastega varustatud veteranid  eelisjärjekorras üksteisest ette trügida üritasid. Sõnakalt vaieldes, kes neist  kõige veteranim veteran on. Õigustades, miks just tema peaks kõikidest kõige ette saama.

Järgneb...

6 kommentaari:

  1. Nii armsalt nostalgiline lugemine. Saare oli ka minu kodupood. Loos mainitud Kivilinna ehitati aga päris palju aastaid hiljem. Mahlakoonused ja kamašokolaad...olid ajad! Poe ees oli ka väga populaarne gaseeritud vee automaat.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh :) Kui rohkem soovite lugeda, siis on minu juba aasta tagasi ilmunud raamatus "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis" sellest kõigest koos rohke fotomaterjaliga palju põhjalikumalt kirjutatud.

      Kustuta
  2. Saare - samanimeline tänav on teiste puunimeliste tänavate seas teiselpool Sõpruse pst. Võibolla seos sellega? Ehkki too tänav on küll Anne poele lähemal. Veidi kahtlen, et kas mahl 10 kop. oli. Pigem 3 või 5 kop. Kase-õunamahl näiteks. Ja seal tiigis oli kala küll.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See võis tõesti nii olla. Mahla maksumus oli 80-ndate lõpus veidi kõrgem kui gaseeritud vee automaadi siirupise vee hind. Ma ei olnud ise ka selles hinnas kindel, aga mitmete tagasiside andjate hulgas jäi domineerima 10 kopikat. Eks see hind aegade jooksul veidi muutus.

      Kustuta
    2. Kristjan - siiski, siiski. Viinamarjamahl oli kõige kallim ja oli 18. Tomat oli 10, muude suhtes mul enam mäletamisi pole, aga küllap nad siis nende kahe vahele jäid :-)

      Kustuta
  3. Mahlad olid erinevad ja erinevad olid ka hinnad - kòige soodsamad ja minu lemmikud olid kòrvitsamehu ja tomatimahl - 9 ja 10 kopikat. Òuna ja òuna-viinamarja olid kallimad - tervelt 14 kopikat 🙂. Kasemahla sai kauplusest seest ja 3-e liitrine purk maksis minu màlu jàrgi 3 kopikat. Oli selline magus valge vesi, aga mulle toona maitses. Pàris kasemahlaga oli sel vedelikul ilmselt vàhe ùhist.

    VastaKustuta