Nii nagu teistes sarnastes
kauplustes, nii oli ka Saare poes võimalik ennustada järjekordade tekkimise
aegu ja saba demograafilist kooslust. Ja nii täpselt, et isegi “Selgeltnägijate
tuleproovi” importstaar Veet Mano oskused oleksid selle kõrval kahvatunud.
Te küsite kuidas? Väga
lihtsalt.
Kaheksakümnendate keskpaiku
toodi lihakraam tavaliselt poodidesse kella kahe paiku päeval. Mis tähendas
seda, et kui Vikerraadio keskpäevase uudistesaate eelsed täistunnipiiksude kaja
veel eetris oli, hakkas poe eessaali inimhaaval järjekord tekkima. Kuna
tööealised inimesed olid tööl ja kooliealised lapsed veel koolis, siis koosnes see nõuka-ajale
iseloomulik inimmoodustis sõjaveteranidest, sõjakatest kuldhammastega
relvastatud vene mammidest ja näputäiest ülejäänud reapensionäridest.
Kellaaegade järgi käis tollal
ka piima, ning leiva-saia-sepiku varumine. Ja kui tavaline tööinimene nii peale
kella viit tööpäeva lõppedes Saare poodi jõudis, olid pooltühjad poeletid veel
tühjemad.
Õhtutundidel poodi jõudes
kohtas lihtne tööinimene lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead. Mis
nukralt kõikide külmutamist vajavate ja mittevajavate toiduainete
koonduslaagris ehk piklikus sügavkülmletis kogemata kombel märkamatuks jäänud
koolijäätise najale nõjatudes oma jalgu, põseliha ja supikogu taga igatses.
Hea õnne korral võis trehvata
ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud
stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka
varjundiga kehaosa.
Tuli ette ka juhuseid, et
ratastel leivaaluste puitriiulile oli mõni päts leiba päevastele ostlejatele
märkamatuks jäänud. Paraku olid tollase leiva omadused nagu teismelise poisi
kraanil, mis puhtalt alasti naisekeha peale mõtlemisest kivistus. Mis tähendas,
et päevapikkune kaupluseõhu käes viibimine muutis leiva funktsiooni
kardinaalselt. Loodetud suutäie asemel sai mõni sellega kehvemal juhul suu
hoopis tühjemaks. Hammastest tühjemaks.
Millalgi tekkis leivariiulite
kõrvale seina külge üks salapärane sahtel, kuhu oli pakk enam-vähem ühes
formaadis krõbisevaid paberilehti topitud. Need esiti salapärased
eriotstarbelised paberid olid leivakatsumispaberid. Ehk siis paber, mille abil
sai klient hügieenilise katsumise teel leiva-saia-sepiku kõvadust või pehmust
kontrollida.
Kui ma nüüd õigesti mäletan,
siis leivasorte oli siis peamiselt kolm. Põrandaleib, peenleib ja lihtsalt leib.
Kilone “lihtsalt leib” maksis 86-ndal 20 kopikat. Kuigi see kõik on
subjektiivne ja ka mälu on mul ilmselt selektiivne, mäletan ma, et ka saia oli
kolme sorti. Lihtsalt sai, rosinasai ja lihtsalt saiast oluliselt suurem ja
magusam Orissaare sai. See, kurat-seda-teab-mis-põhjusel Orissaare nime saanud sai maitses
ikka väga hästi.
Aga peangi juba ennast
parandama, sest neljas saiasort oli minu lapsepõlves veel. See oli Viljandi sai, mida sai ainult
Viljandist. Alt kuldpruuni tugeva kooriku, pealt krõbeda kooriku ja sees
imemaitsva pehme sisuga sai, mida me alati pätside kaupa Viljandis
vanavanematel külas käies Tartusse kaasa tõime. Oot, tegelikult võib isegi
öelda, et tegelesime omamoodi
bilateraalse kaubandusega. Sest vedasime alati Viljandisse nii vanavanematele
kui nende vähemalt seitsmele naabrile mulkide poolt taevani kiidetud Tartu
leiba. Me olime vaatamata kaubanduses valitsevale kaosele oma Viljandi saiade
ja Tartu leibade keskel vahest ikka üsna õnnelikud.
Aga nüüd Viljandi saia juurest
tagasi minu mikrorajooni kodupoodi. Sest midagi oli ju leiva ja saia peale ning kõrvale ka vaja muretseda.
Aga sellest juba järgmine
kord...
Kui saaks kuskilt veel Orissaare saia. See maitse,pehme kollakas sisu ja kuldne krõbe sisu ei unune. No oli asjadel teine mekk toona, kui kohustuslikku maitsebuketti ei kuulunud kilekotis seisnud saia/leiva maitse.
VastaKustutaSee oli tõesti väga hea, aga mingil põhjusel suutsid Viljandi pagarid sellest veel paremat saia teha.
KustutaKoorik oli kuldne ja krõbe siiski.
VastaKustutaNo orissaare sai oli üle kõige, suu hakkab kohe vett jooksma, ja neid leiv-saia katsumise pabereid ka mäletan...
VastaKustutaMeie palusime isa et ta Tallinnast tooks kaasa "pikka saia". Seda prantsuse stiilis baguette saia! Vot see oli krobe ja maitsev! Nii et yks saiatyyp veel.
VastaKustutaAga neid krobedaid Tartu saiu sai ostetud isegi koolist tulles taskuraha eest - kas polnud nii 5 kopikat tykk? Kui just raha kama shokolaadi peale ei kulunud. Mis muide oli tol ajal kovasti maitsvam kui praegu
Mina mäletan veek Karlssoni saiakesi - väikesed kukli mõõtu saiakesed krõbeda koorikuga - vähemalt Tallinnas müüdi.
VastaKustutaLeivad olid uku ja madise. Saiad ene,kai ,juubeli ja orissaare.
VastaKustuta