Saare pood 80-ndate lõpul ja 90-ndate alguses (2.osa) - leivakatsumispaber ja supikogu

Nii nagu teistes sarnastes kauplustes, nii oli ka Saare poes võimalik ennustada järjekordade tekkimise aegu ja saba demograafilist kooslust. Ja nii täpselt, et isegi “Selgeltnägijate tuleproovi” importstaar Veet Mano oskused oleksid selle kõrval kahvatunud.
Te küsite kuidas? Väga lihtsalt. 
Kaheksakümnendate keskpaiku toodi lihakraam tavaliselt poodidesse kella kahe paiku päeval. Mis tähendas seda, et kui Vikerraadio keskpäevase uudistesaate eelsed täistunnipiiksude kaja veel eetris oli, hakkas poe eessaali inimhaaval järjekord tekkima. Kuna  tööealised inimesed olid tööl ja kooliealised lapsed veel  koolis, siis koosnes see nõuka-ajale iseloomulik inimmoodustis sõjaveteranidest, sõjakatest kuldhammastega relvastatud vene mammidest ja näputäiest ülejäänud reapensionäridest.
Kellaaegade järgi käis tollal ka piima, ning leiva-saia-sepiku varumine. Ja kui tavaline tööinimene nii peale kella viit tööpäeva lõppedes Saare poodi jõudis, olid pooltühjad poeletid veel tühjemad.
Õhtutundidel poodi jõudes kohtas lihtne tööinimene lihatoodetest vaid vanadusse surnud sea pead. Mis nukralt kõikide külmutamist vajavate ja mittevajavate toiduainete koonduslaagris ehk piklikus sügavkülmletis kogemata kombel märkamatuks jäänud koolijäätise najale nõjatudes oma jalgu, põseliha ja supikogu taga igatses.
Hea õnne korral võis trehvata ka päeva jooksul libedaks läinud ja kusagilt kerge hallituse hankinud stepivorstijuppi või mõnda üksikut näljasurma surnud kana viiekümne sinaka varjundiga kehaosa.
Tuli ette ka juhuseid, et ratastel leivaaluste puitriiulile oli mõni päts leiba päevastele ostlejatele märkamatuks jäänud. Paraku olid tollase leiva omadused nagu teismelise poisi kraanil, mis puhtalt alasti naisekeha peale mõtlemisest kivistus. Mis tähendas, et päevapikkune kaupluseõhu käes viibimine muutis leiva funktsiooni kardinaalselt. Loodetud suutäie asemel sai mõni sellega kehvemal juhul suu hoopis tühjemaks. Hammastest tühjemaks.
Millalgi tekkis leivariiulite kõrvale seina külge üks salapärane sahtel, kuhu oli pakk enam-vähem ühes formaadis krõbisevaid paberilehti topitud. Need esiti salapärased eriotstarbelised paberid olid leivakatsumispaberid. Ehk siis paber, mille abil sai klient hügieenilise katsumise teel leiva-saia-sepiku kõvadust või pehmust kontrollida.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis leivasorte oli siis peamiselt kolm. Põrandaleib, peenleib ja lihtsalt leib. Kilone “lihtsalt leib” maksis 86-ndal 20 kopikat. Kuigi see kõik on subjektiivne ja ka mälu on mul ilmselt selektiivne, mäletan ma, et ka saia oli kolme sorti. Lihtsalt sai, rosinasai ja lihtsalt saiast oluliselt suurem ja magusam Orissaare sai. See, kurat-seda-teab-mis-põhjusel Orissaare nime saanud sai maitses ikka väga hästi.
Aga peangi juba ennast parandama, sest neljas saiasort oli minu lapsepõlves veel. See oli Viljandi sai, mida sai ainult Viljandist. Alt kuldpruuni tugeva kooriku, pealt krõbeda kooriku ja sees imemaitsva pehme sisuga sai, mida me alati pätside kaupa Viljandis vanavanematel külas käies Tartusse kaasa tõime. Oot, tegelikult võib isegi öelda, et tegelesime  omamoodi bilateraalse kaubandusega. Sest vedasime alati Viljandisse nii vanavanematele kui nende vähemalt seitsmele naabrile mulkide poolt taevani kiidetud Tartu leiba. Me olime vaatamata kaubanduses valitsevale kaosele oma Viljandi saiade ja Tartu leibade keskel vahest ikka üsna õnnelikud.
Aga nüüd Viljandi saia juurest tagasi minu mikrorajooni kodupoodi. Sest midagi oli ju leiva ja saia peale ning kõrvale ka vaja muretseda.


Aga sellest juba järgmine kord...

Ah jaa,  postituse pilt on illustratiivne ja ei oma Saare poega mitte mingisugust otsest seost.

7 kommentaari:

  1. Kui saaks kuskilt veel Orissaare saia. See maitse,pehme kollakas sisu ja kuldne krõbe sisu ei unune. No oli asjadel teine mekk toona, kui kohustuslikku maitsebuketti ei kuulunud kilekotis seisnud saia/leiva maitse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See oli tõesti väga hea, aga mingil põhjusel suutsid Viljandi pagarid sellest veel paremat saia teha.

      Kustuta
  2. Koorik oli kuldne ja krõbe siiski.

    VastaKustuta
  3. No orissaare sai oli üle kõige, suu hakkab kohe vett jooksma, ja neid leiv-saia katsumise pabereid ka mäletan...

    VastaKustuta
  4. Meie palusime isa et ta Tallinnast tooks kaasa "pikka saia". Seda prantsuse stiilis baguette saia! Vot see oli krobe ja maitsev! Nii et yks saiatyyp veel.
    Aga neid krobedaid Tartu saiu sai ostetud isegi koolist tulles taskuraha eest - kas polnud nii 5 kopikat tykk? Kui just raha kama shokolaadi peale ei kulunud. Mis muide oli tol ajal kovasti maitsvam kui praegu

    VastaKustuta
  5. Mina mäletan veek Karlssoni saiakesi - väikesed kukli mõõtu saiakesed krõbeda koorikuga - vähemalt Tallinnas müüdi.

    VastaKustuta
  6. Leivad olid uku ja madise. Saiad ene,kai ,juubeli ja orissaare.

    VastaKustuta