Annelinn 1982-1996 (osa 1)

Siis kui Vene sõjaveteranide naised oma pere ilmetuid midivupleid, koltunud trussikuid ja BIO-EST pesupulbri tõttu erkroosadest kahvaturoosadeks kulunud plastmasstrippidega hiidrinnahoidjaid Annelinna hoovidesse paigaldatud raudmonstrumite küljes hoovirahvale näitamiseks välja riputasid, tegi tuhande  kilomeetri kaugusel oma viimaseid hingetõmbeid NSVL-i kõige tähtsam mees. Brežnev. Enam-vähem samal aastal ja samal aastaajal algas ühe viieaastase poisikluti elus uus, neliteist aastat kestnud ajajärk. Minust sai Annelinna laps.

Turvalisest Veeriku aedlinna majast kividest ehitatud linna kortermaja kolmetoalisesse korterisse kolimine tähendas tol hämaral ajal ühe suure ja helesinise unistuse täitumist. Ahikütte ja aiaga eramajast pääsemist kõigi mugavustega korterisse!

Tegelikult ootas meid kõikide mugavuste asemel ees hoopis neliteist sooja kraaniveeta suve. Ainsaks sellele lähedaseks alternatiiviks oli Annelinna rajamisel täitepinnase vajaduse katmiseks kaevatud Anne kanali sõna otseses mõttes kusesoe vesi. Seal said Annelinna lapsed vetikatihnikute ja peamiselt venekeelsete hügieenihuviliste seebivahutortide keskel oma päikese käes sulanud pigist ja tõrvast määrdunud kehasid leotamas käia.

Kõigi nende märkamatult möödunud neljateistkümne suve lähenevast lõpust andsid annelinlastele esimesena märku kuskilt seintest kostuvad mulksatused ja kahtlaselt kahisevad soojaveekraanid. Mis tähendas, et ees ootas järjekordne sügis, mil elektrikatkestused tabasid annelinlasi sagedamini kui mussoonihooaja vihmahood Lõuna-Aasia maid. Paljuski olid need tingitud meie kohalikest vihmahoogudest, mille tulemusena voolasid vihmaveed läbi hooletult tõrvatud ja lapitud kivimajade katustelt Jägala joana mööda sektsioonide elektripüstakuid alla keldrisse. Ei olnud haruldased ka need juhtumid kui suurte sinakate plekist ustega elektrikilpide kaante vahelt justkui ilma rahata ilutulestikuna sädemeid ja suitsu trepikotta paiskus.

Peale Annelinna sügiseid saabusid alati kuidagi ootamatult lootusetult lekkiva kaugküttesüsteemi ning olematu soojustuse tõttu  lõputuna tundunud talved. Need talved möödusid köögis igavese tulena lõõmava sinaka leegiga gaasipliidi, lekkimisohtliku lahtitõmmatud akordionit meenutava rohekat tooni roosteplekilise õliradiaatori ja kirjude ristpistes tikanditega patjade abil vooderdatud aknaaluste keskel lõdisedes. No vähemalt oli meil siis soe vesi.

Aga lapsepõlve Annelinna kevaded olid alati nii oodatud ja tundusid kuidagi helged ja helekollased. Nagu külmutatud Korea ananassikuubikud, mis vahest haruharva Saare poe sügavkülmikutesse ilmusid.

Vähe sellest, et Annelinna majade seinad tuult, pakast ja tikutoosisuuruseid prussakaid läbi lasid, lekkis neist ka kõikvõimalikke  helisid. 

Näiteks teadsime me igal õhtul kui vastaskorteri sünnimärgita Gorbatšovi välimusega Vene (eru)sõjaväelase võsukestel oli kätte jõudnud magamamineku aeg. Sest täiesti selgelt oli kuulda, kuidas need  Kesktelevisiooni populaarse lastesaate “Спокойной Ночи Малыши” tunnuslaulu -  “spjat ustalnye igrushki” – kaasa laulsid. Neist kaks korrust allpool ei mõelnud aga melomaanist naabrimees veel niipea magama minna, sest juba kolmandat korda ketras tema plaadimängijas raudse eesriide taga elanud sugulaste käest saadud Scorpionsi värske “Blackout”-i vinüülplaat. Ja korrus allpool lõugas kuri vene keele õpetajast fuuria  jälle oma puudega lapse peale.

Lisaks eelnevale langes kanalisatsioonitorudest  Jägala joale sarnaneva kahinaga ülemiste korruste elanike jääkprodukte. Ja ühetoalise kõrvalkorteri vanapoisist viinanina Vanja praadis meie korterisse kostuva särina järgi ülikõrge veesisaldusega või sees oma hilisõhtust einet. Lõhna järgi taaskord praekartuleid.


See kõik oli justkui igapäevane Annelinna kortermajade lõhnastatud taustamuusika.

Jätkub...

2 kommentaari:

  1. liiga kriitiline :) kõik omadusi väljendavad sõnad vist on eranditult negatiivsed..

    VastaKustuta