Üheksakümnendate hittööklubid Anne Centrum ja Satelliit (esimene osa)



Siis, kui Saare poodi ümbritsevad üheksakordsed majad Annelinnas olid isegi veel hallimad ja ilmetumad, kui praegu, ja kui selle kõrval asunud tiigi ääres kasvasid alles noored puuistikud, tekkis tolleaegse 15. keskkooli poe poolsele, vahetult punase telliskivimüüri kõrval asunud keldriseinale ühel 95. aasta kevadisel päeval suur värviline graffiti. “SATELLIIT”.
Üheks grafiti autoriks oli mulle juba varasemast ajast tuttav, tänaseks avalikkusele tuntud fotograaf ja disainer Martin “Lazer” Lazarev.
Kosmilise nimega graffiti tekkepõhjus peitus selle kõrvale jäänud ukse taga.
Kuigi nime järgi võiks justkui arvata, et ukse taga oli mingi “SAT-TV vaatajate klubi” või “Noorte astronoomide ring”, avanes selle ukse taga hoopis teistsugune maailm. Keldriööklubi maailm. Ehk selle keldriukse taga oli tänapäevaste ööklubide eellane keldriööklubi, kuhu sai pileteid osta tolleaegse legendaarse ja kurja, alatasa tõreda olemisega Koristajatädi käest.
Mõneti tähelepanuväärne on fakt, et see ei olnud ainus tol ajal keldris tegutsenud ööklubilaadne toode. Ka Tähe tänaval korporatsioon Rotaliale kuulunud hoones asunud R-klubi (hilisem Delia) ja Pargi tänaval asunud Varjend olid mõlemad maapinnaga sellises suhtes, mis andis õiguse neid  keldriööklubideks nimetada.
Kui jutu algusesse tagasi minna, siis tuleb ajaloolise tõe huvides märkida, et käesoleva loo keskmes asuva “keldriööklubi” hiilgeajad jäid siiski noorteklubi “Halley” eestvedamisel loodud “Anne Centrumi” aegadesse.
Asjaosaliste sõnul loodi see aastatel 92-93 klubiga seotud eestvedajate ja kooliõpilaste  poolt, kes ehitasid klubi  kujundlikult väljendudes sisuliselt “labidatega” kooli vahetundide arvelt valmis. Eesmärgiga luua linna kõige vingem ja popim diskoteek.
Võib öelda, et mõneks ajaks see neil ka õnnestus, sest suhteliselt pisikeses ja täissuitsetatud ruumis esinesid vahelduva eduga  2 Quick Start, Kuldne Trio, Marju Länik ja paljud teised väga tuntud nimed. Ja muidugi enamik tolleaegsetest ning ka senini tegutsevatest üle riigi tuntud diskoritest.
Loomulikult oli klubis esindatud ka kohalike DJ-de paraad. Näiteks Ervin Hurt ja Marko Kiljak. Aga ka  tolleaegse esinejanimega DJ Bobo, kes mängib tänaseni plaate, kuid kasutab oma pärisnime Veiko Värv. Samuti 155 cm pikkune DJ Mr. Big.
Klubi tippaegadel loosis Tartu Raadio ülipopp saade “Saame kokku”  nendele üritustele isegi priipääsmeid välja. Kui keegi ei mäleta, siis oli “Saame kokku” selline saade, kuhu (tihtipeale kerge voolu all olnud) noored said otse-eetrisse helistada. Kõnede eesmärgiks oli tutvumine  ja/või mis iganes teiste tagamõtetega kohtumine vastassugupoole esindajatega.
Nagu ikka, tuli eetris maha hõigata enda või seltskonna sotsiaaldemograafilised tunnused, potentsiaalsete kohtingule või ühisüritusele tulijate strateegiliselt olulised tunnused, küllakutsuja(te) poolt pakutava sündmuse või ürituse sisu ja formaat.
Tavaliselt oli selleks  korteriläbu Annelinnas, naistevaeguses vaevlevate kuttide sünnipäevapidu, lõkke- ja notiõhtu Kabina karjääri ääres ning suvilapidu Ihastes, aga ka niisama tinapanek Anne tänava lähedal asunud garaažikooperatiivi ühes moodsamaks sisekujundatud garaažiboksis. Muidugi oli ka soliidsemaid “saame potentsiaalse pikaajalise suhte eesmärgil” tuttavaks kõnesid, aga valdav osa neist oli minu mäletamist järgi seotud tol ajal populaarse sõnaga “pinnakas”, kus sai enne diskole minekut “tinti panna”. Et siis pärast seda koos uute tuttavatega näiteks Auditooriumisse, Kaunasesse, R-klubisse või Anne Centrumisse minna, sealt aga võimaluse korral jälle tagasi pinnakale, kes tinapanemist jätkama ja kes amelema.
Mälusoppides kaevates tundub, et peamiselt viisid jalad väga suure osa “Saame kokku” kuulajaskonnast, aga ka teisi diskohuvilisi, ikka selle viimase, Anne Centrumi juurde.
Sõltumata sellest, kas sadas lund või lendles paplivatti, kogunes õhtuti nii tiigi äärde pinkidele kui ka Saare poe parklasse suurel hulgal noori. Kusjuures ei saanudki kunagi aru, kus oli rohkem rahvast, kas klubis sees või selle ümbruses väljas. Koguneti paarikaupa, aga ka väiksemate ja suuremate puntidena. Viimased moodustusid tavaliselt mõne “liidriomadustega” tüübi ümber.
Õhtupimeduses ja tumekollaste tänavalaternate kumas oli juba eemalt näha, millisesse parklanurka liider end positsioneerinud oli. Seda tänu liidri ümber  kogunenud käratsevale ning pingutades mürisevaid naerupahvakuid lendu laskvate jäljendajate ja järgijate tõttu.
Üldjuhul olid liidrid äratuntavad riietuse, oleku ja kehahoiaku järgi, kuid tollase subkultuuriga kursis olijatele otse loomulikult ka nimede ja nägude järgi.
Altpoolt kirjeldama hakates moodustasid liidrite riietuse (üldjuhul) pruunid kingad. Jalas olid neil tumedamates toonides kottis (Adidase) dressipüksid, kõvematel kuttidel muidugi Kappa dress, vahel harva ka teksad. Seljas oli Mustlase-Antsu rahvuskaaslaste käest ostetud karvase kraega dermatiinist nahktagi. Kõige silmnähtavamaks tunnuseks oli kiilaspead kaitsev silmini pähe tõmmatud soni, mille alt paistis hooletult suunurgas tolknev sigaret, mida liider ei süütanud  tavaliselt ise, vaid läitis kõige kiiremini tuld pakkunud jüngri tulemasinast.
Väga oluline rituaal sellistes kampades oli hammaste vahelt sülitamine. See pidev asfaldile lirtsutamine vaheldus muidugi sidesõnade asemel kasutatud p...de, m...de, v...de ja t...dega, mille abil liider mõnd lõuga andmist, tahakeeramist või koos üle linna kuulsa kantpeaga tehtud vägitegusid kirjeldades jüngrite seas oma respekti ja feimi tõstis.
Siin ja seal käisid pudelid suult suule ja sigaretid mahvi- või kõssikaupa hambust hambusse. Käratseti, naerdi, noriti, möliseti, kakeldi.
Kaklemis- ja ööeluvarustusse kuulusid lisaks poksitrennis ning tänaval omandatud oskustele ka nukid ja välismaa tuttavate abil kuskilt sebitud pipragaas, aga ka mõni üksik nuga. Kuskilt mälusügavustest esile kerkinud pildi järgi käis pidudel ka üks diskohuviline võitluskunstide meister, kellel oli peol alati kaasas karate ja ninjafilmidest tuntud nunjacku. Originaali puudumisel oli  kuldsete kätega karateka selle valmistanud harjavarre otsast saetud kahest jupist, mis olid omavahel ühendatud loputuskastist vee pealetõmbamiseks ettenähtud ketiga.
Ajad olid siis sellised, et ei möödunud vist ühtegi pidu, kui keegi poleks “vastu tatti” või “molli” või mõne muu tolle aja slängis levinud füüsilise noomituse osaliseks saanud. Haruldased ei olnud ka väiksemad ja suuremad kaklused  eestlaste  ja venelaste vahel.
Sellele vaatamata olid peod nii populaarsed, et vahele jääda ei tohtinud neist ükski. Markantsema näitena tuli üks minu hea sportliku olemisega sõber, kes kahjuks aastaid hiljem autoavariis õnnetult hukkus, 30-kraadise pakasega Tartust 15 km kaugusel toimunud suvilajoomingult jala peole, kaaslaseks pudel “punamütsikest”. Kui keegi ei mäleta, siis “Punamütsikeseks” kutsuti punase korgiga salaviina, mida teadjamad kindlatest kohtadest osta said. Näiteks praeguse Sarapuu sulgpallihalli juurest või ühest Ihaste suvilast.
Nende “müügipunktidega” seostub veel üks omapärane vahejuhtum, kui surrogaatidest paiste joodud  näo ja lömmis nina, kuid hingesoppidest äkki esile kerkinud sotsiaalse vastutustundega müügimees sinna salaviina ostma läinud sõbra käest  käraka ostmiseks vajaliku vanuse kindlaks tegemiseks dokumentide ettenäitamist nõudis.
Tihti oli kohal 90-ndatel oma karjääri tipus olnud märulikangelase Schwarzeneggeri järgi hüüdnime saanud Annelinna pidude hirm Schwarz. See oli tüüp, kes oma sihvkasuuruse ajumahu Vene sõjaväest või kurat teab kuskohast muretsetud imettegevate metaani või muude pulbrite ja hantliteks ning kangideks vormitud metalli koosmõju abil korvpallisuuruseks pumbatud biitsepsite ja 12. keskkooli kõrval asunud kaarhalli suuruse torsoga kompenseeris.
Muidugi oli seal peale Schwarzi veel nii mõnigi sibulate imepulbrite ja jõusaali kuritarvitamisega liiale läinud tüüp. Lisaks sellele, et need tolleaegsed spordiinimeste “toidulisandid” ja dopinguained naistel vuntsid kasvama panid, avaldasid need mõju ka meestele.
Kui pärast pulbri- või tabletikuuri läbitegemist  vähemalt pool aastat trenni  otsa ei teinud, kasvasid tõstmata jäänud sangpommid endisele spordimehele peki kujul alakõhu külge.  Isegi molu läks paiste nagu täiskuu suuruseks paistetanud ja rasvast nõretav lihapirukas, põsed aga olid laiemad kui õlad.
Jätkub järgmises postituses....

41 kommentaari:

  1. Njaaa..olid ajad, olid majad :D Oliverile mõtlen veel siiamaani, et kuidas see on võimalik, et nii toredatele inimestele nõnda vähe aega siin maapeal olemiseks antakse :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nii on. Ja mulle tuleb ka Oliver üsna tihti meelde.

      Kustuta
    2. Sorry, ma hea meelega siin kommentaarides looga seotud inimeste täisnimesid ei sooviks avaldada ega ka kommenteerida.

      Kustuta
  2. 90ndate Tartu populaarsete klubide nimekirja peab kindlasti lisama ka EPA klubi Veski tänval. Unustamatud emotsioonid, kui klubi oli sõna kõige otsesemas mõttes "puupüsti täis" ja seintelt voolab ojadena mingit vedelikku. Higi vist.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga õige tähelepanek. Olev Ulp ja mitmed tänased avaliku elu tegelased, kes seal toimetasid.

      Kustuta
    2. No ja kui jõuad kunagi ööelu laiema kajastamiseni, siis meenutuseks, et olid ju sellised kohad nagu Karika kõrts (Ropkas, Katseka sööklas, mis oli oma populaarsuselt üsna teisel kohal pärast Kaunast), Amori baar Annelinnas, Sõbra käsi (ma nüüd ei mäleta, kas see oli hüüdnimi aga asus Ropka ringi ligidal), Veski baar. Hmmm, mingi koht oli veel Annelinnas, mis meelde ei tule...
      Lisaks peod Sõbra majas (mis olid vist varased 90ndad, kui isegi mitte 80 lõpp)
      Rääkimata veel sellest, et oluline osa ööelust kees väljaspool Tartut - Kuldkirves Tõrvandis, Poldri baar Kurepalu poole sõites, Kukulinna Saadjärve ääres jnejne. Kõik ei tule esimese pauguga meeldegi :)

      Kustuta
    3. Tänan meeldetuletuste eest. Panin märksõnad kirja ja hakkan oma ja teiste mälusoppides kaevama.

      Kustuta
  3. Jaa... mustlas-Ants, "profi" ja massikaklused venelastega...Marsruut sarapuu- 12.KK-15.KK-tiik-Centrum-sarapuu...oh aegu ammuseid.Kiitus blogijale, ootan järge

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Järg tuleb lähiajal. Ja järjekorras on ka üheksakümnendate Annelinna (ja ka teiste linnaosade) korterite ja teiste "pinnakate" lugu.

      Kustuta
  4. Ei tea, mis neist pidude hirmudest tänaseks saanud on?!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks seal on nii ühe- kui teistsuguseid näiteid. Osad on tänaseks oma alal väga edukad ja ka pereinimesed,kellega siiani suhtlen. Aga mõnda olen kuskil poe kõrval koos paatidega tiksumas näinud, mõni on kinni kukkunud ja mõni väga üksik tol ajal tuntud annelinlane on ka narko või alko kätte surnud või olmetülide käigus maha löödud

      Kustuta
    2. Svarts on ehitaja ja elab jätkuvalt kivilinnas.

      Kustuta
    3. Nüüd elab soomes ja hooldab vanureid.

      Kustuta
  5. Ootan järge! :D
    Ja, mäletan seda dress code-i, dress ja toss :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. :) Järje postitasin eile ja seda saab juba lugeda. Aga ka uus jutt 90-te Annelinna ja teiste linnaosade korteripidudest ja muudest "pinnakatest" peaks järgmisena üles saama.

      Kustuta
  6. Oh, minul möödus seal oma paar aastat tihedalt-tihedalt. Kõik sõbrad ja tuttavad olid sealt ja sai ka jala teisest linnaotsast sinna käidud. Sattusin sinna esimest korda 94a lõpul peale Kaks takti ette külastamist Ervin Hurt´a reisiga. Olid sellised reisid. Käisime Otepää lumiste nõlvade vahel Jam´iga. Jõgeval tantsukultuuri edendamas jne. Iga algus punkt ja lõpp-peatus oli AC-s. Mina proovisin ka seal DJ tööd..aga loeti liiga naissoost, et asj arendama hakata. Mõnus aeg. Tegevust oli koguaeg.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh meenutuste eest, äkki saan isegi jutu täiendamisel siit midagi teksti lisada.

      Kustuta
    2. Aga palun, kui soovi, siis jutustan veelgi :D

      Kustuta
    3. Kõik meenutused faktid sellest ajast on teretulnud. Ja mitte ainult AC ja Satelliidiga, aga ka üldisemalt. Annelinn, toidutorn, Amori baar, lauluväljakupeod või mis iganes koha või sündmusega seoses. Nendest Tartu lugudest (80-test kuni tänaseni) tuleb üks veidi teistsugusem ja suurem formaat kui blogi ja ma väga hea meelega ootan kõigilt põnevat materjali. Kõige lihtsam on nt. mulle meili saata laurirp@gmail.com

      Kustuta
    4. See võtab pisut aega. Neid meenutusi ja asju on nii palju. Siin on veel Turu Baar, Küü kelder, Illusioon, diskorite festivalid. Visa hall, Kui hakata mõtlema, kui tohutult palju toimus siis.

      Kustuta
    5. Ega sellega kiiret polegi. Niikuinii see kirjutamine võtab mul muude tegevuste kõrvalt ka omajagu aega ja sisu ning lausete ehituse suhtes olen ma iseenda kõige suurem kriitik, mis tähendabki mitmekordset ümberkirjutamist ja täiendamist jne jne.Lihtsalt kui mõnikord midagi meenub, siis võib mulle midagi jälle saata vms :)

      Kustuta
  7. Ootan suure huviga lugu "varjendist"

    VastaKustuta
  8. Toidutorn oli äge, alati võisid sealt läbi sõita ning alati oli seal tuttavaid ning midagi teoksil, hiljem oli lühikest aega selliseks kohaks manhattan

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tuletan meelde, et Toidutorn mingil hetkel haaras suuremaid turge ja tegi maja teise otsa ka kioski :) Sinna, kus ennevanasti sai esimeste kapitalismi ilmingutega kokku puutuda, kui tänaste äriühingute eelkäijad ehk "kooperatiivid" vahvleid müüsid. Seal betoonist ääre peal :)

      Kustuta
    2. Toidutornist saab kindlasti ühe korraliku pikkusega loo kokku. Enne seda kui selle parklast noorte kogunemise koht tekkis, oli seal linnaliinibussijaam. Ja varajasemast ajast on mul meeles, kuidas seal betoonist äärel vanamammid suurtest termoselaadsetest kuumusest auravatest tünnidest rasvaseid õlis küpsetatud lihapirukaid müüsid.

      Kustuta
  9. Üks klubi oli ka Rukkilille(?) Tuglase tänaval, kus uksehoidjateks Ahti ja Kaido. ja samas oli ka üle tee mingi klubi mingis keldris...
    Ja loomulikult linna- ja rajoonikultuurimajade peod :-) + nahaka klubi

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Rukkilille baar oli 90-tel tõesti väga kurikuulus koht. Seda üle tee keldriklubi ei suudagi hetkel meenutada. Aga nahaka klubis "Elkar" sai ikka mitu korda käidud.

      Kustuta
    2. Rukilillest üle tee oli EPA ühikas, seal 1. korrusel oli Silva, natuke kaugemal torni all oli Oscar.

      Kustuta
    3. Oscarit ma ei mäletagi, aga Silva tuleb läbi udu küll meelde.

      Kustuta
  10. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  11. toidutorni puhul ei tohiks unustada ananassiga burgerit(1 eek kallim) ja kindlasti järejekorda öösiti.Enne statoili kabanossi aega :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, öised järjekorrad olid seal ikka meeletud!

      Kustuta
  12. Mulle meenub aasta95 või oli 96☺elasin tol ajal ropkas..kuna poeviin oli kallis,siis saime krt ma ei tea kust mingi venna käest teravilja piiritust sealt ropkast..1liitrist sai vabalt 2liitrit viina teha!kahjuks või õnneks olime suht noored..pidime vägijooki tarbima väljas..kuna pinnakatega oli kitsas��aga point tollest ajast oli see,et peale spirdi lahjendamist sai mindud ülikooli staadionile..vist oli mingi kontserttuur..eredsna meenub,et peaesineja oli MustQ☺kuna olime alaealised valdavalt,siis läbitutvuste saime sisse sinna!võimas tunne oli lava ees näppu visata tolle aja staaridele��imestan siiani kuidas Kaarel Kose..suutis sellist projekti vedada nagu Must Q

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga lahedad meenutused ja kohe hakkas mul ka aju tööle ja üht-teist meenub ka Ülikooli stata ja Musta Q-ga :)

      Kustuta
    2. Mis neil vedada, pudel sisse ja minekut :D Ega nad keegi tol ajal kainena midagi ei teinud ja kõik oli siis tunduvalt lihtsam. Sõnad kirjutati jooksu pealt, stuudiosse, lauldi sisse ja targupidi esinema. Neil oli ju sünt ja hääled, ei mingit elektroonikat eriti. Nii tegid kõik esinejad siis. Mõned parimad lindistused olid just prooviruumis tehtud :)

      Kustuta
    3. Ja veel, Must Q rokkis siis ja minu lapsed kuulavad ka neid isuga ikka veel :)

      Kustuta
    4. Ropkas oli 1 tegelane, kes elas ja elab endise mööblidirektori Olev Nigul-iga samal tänaval.
      Vastab tõele, et siis käis trall TÜ spordiplatsil edasi. Võsaneegrid andsid gaasi ja need said kaabakaga TÜ klubi juures kinni püütud. Ei viitsi pläkutada, liiga palju räägitud. :)

      Kustuta
  13. Mis värk sellega oli, et väga paljud noormehed kandsid ühesuguseid Hawks jopesid. Olin siis küll alles 13-aastane, aga see riivas juba tollal kuidagi väga silma. Koledad joped olid ja väga paljudel olid need. :D

    VastaKustuta
  14. Väga hea lugu, aga ma sirvisin selle diagonaalis läbi.
    Neist garaažidest ei tea, aga pull käis täiega. Ühe selli juures toppisid turvad pastakat ta isa jahipüssi torust sisse ja hakkasid suhkrutopsis teed tegema. Segased ajad. :)

    VastaKustuta