90-ndate aastate Tartu noortepeod, korteripeod ja “pinnakad” (teine osa). Kust pidude jaoks alkoholi muretseti

Siis, kui Kalda tee viiekordse paneelmaja number 20 punastest tellistest otsaseinale  kirjutatud “Anne 1. Mikrorajoon” ja selle alla joonistatud plaan veel täiesti selgesti loetavad olid, asus selle maja teises otsas üks kaheksanurkne putka. Putka,  mille katusele oli kinnitatud üks kordades väiksem ja samuti hästiloetav,  kuid meile palju olulisema tähendusega kiri: ESKOTT.

Mida iganes see käepärastest vahenditest meisterdatud reklaamsildil olnud nimi ka täpselt ei tähendanud, oli selle alla jäänud nõukaaegse disainiime ja teiste sarnaste müügipunktide tähendus tolleaegsetele noortele ülioluline.

Miks? Aga sellepärast, et lisaks vorstile, piimale, karastusjookidele, ükshaaval müügil olnud sigarettidele ja putkaomanike koduköögis kokku segatud hapukoore-ketšupi-majoneesikastmega üleujutatud ning läbiligunenud saiaga hamburgeritele, sai sellest putkast ka alkoholi osta.

Ja seda ilma muretsemata, et keegi putkaettevõtet pidanud vene rahvusest perekonnaliikmetest oleks alkoholi ostmisel noorte käest dokumente küsinud. Sisuliselt võis sealt isale õlle ostmise legendi esitades käraka kätte saada isegi kümneaastane laps. Sest ega äsja käibele tulnud Eesti kroonid ju haisenud. Ajad olid sellised.

Tegelikult ei olnud väga haruldased ka sellised juhtumid, kus laisemad ja madalalaubalisemad pereisad oma alaealistele lastele õlle või isegi kangema kraami toomiseks passi ja “volituse” kaasa andsid. Tõe huvides tuleb mainida, et tavapoodides sellised asjad siiski ei toiminud.

Loomulikult ei olnud Eskott mingi erand. Sama lihtsalt sai käraka kätte ka Saare poe putkast ja teistest sarnastest müügipunktidest üle linna. Rääkimata Sarapuu tänaval ja Vana-Ihastes asunud monopolidest ehk salaviina ja -suitsu müügipunktidest. Loomulikult oli monopole ja müügipunkte üle terve Tartu, aga Annelinna lapsena jäid minu ja mu sõpruskonna teele peamiselt eespool nimetatud kohad.

Hämmastaval kombel asus Vana-Ihastes, mis oli tol ajal ainult suvilarajoon, kus enamik suvilaid suurema osa aastast tühjana seisid, isegi mitu põrandaalust salaviinaäri.

Üks neist asus Vana-Ihaste kõrvaltänavate vahele jäänud tühermaa-äärse männituka vahetus läheduses. Puidust lobudikust sai lisaks tavapärasele toidukraamile leti alt  “Punamütsikest” ehk punase korgiga “Rossija” nime kandnud liitrist salaviina ja Royali piiritust osta.

Seal oli sisse seatud ka tolleaegne krediit- ja kliendikaardisüsteem. Suusõnaliselt jagatud püsikliendikaardi omanikel oli nimelt võimalik salaviina ja piima vihikusse kriipsu peale võtta.

Putkaomaniku usalduse võitmise korral tekkis tema kulunud rohekassiniste kaantega vihikusse  kliendi nimi või välimuse kirjeldus, mille taha hakkasid plusside ja miinustega tekkima numbrid ja märksõnad.

Tagantjärele meenutades oli see toidukraami-salaviinaäri üldse kuidagi kummaline koht. Sõltumata sellest, kas oli päev või öö, pühad või argipäev, südasuvi või südatalv, olid isegi äärelinnast eemal asunud äri uksed alati avatud. Ja kui ei olnudki, siis ilmus krigiseva ukse vahelt hiljemalt kolmanda koputuse peale nähtavale alati üks ja seesama monopolist-toidukaubaäri pidaja unine nägu.

Teine Ihaste monopol, mida paljud Annelinna koolipoisid teadsid,  asus ühes suvalises sooja ja helisid mittepidavas suvilas. Seda pidasid ema ja tütar, kes olid nagu selle salaviinaäri reklaamnäod, kelle nägudele oli kirjutatud reklaamlause: “Garanteerime, et meie monopolist ostetud salaviinaga kaasneb alati viltutõmmatud või siis vähemalt lömmilöödud nina!” Kusjuures peaaegu ilmvõimatu oli nende naismonopolistide ülespaistetanud nägude, pidevalt lömmilöödud ninade ja avariilise sahtli järgi vahet teha, kumb on ema ja kumb  tütar.

Üleüldse oli Ihastes tol ajal ainult suvilarajooni funktsiooni täitva linnaosa kohta lisaks legendaarsele Anni poele ja monopolidele kuidagi arusaamatult palju putkasid.

Ihastet lõhestava Hipodroomi tänaval ühe suurema kurvi ääres asunud platsil seisis veel üks putka, mis lisaks tavapärasele kraamile ka lahtist õlut müüs. Üsna tavaliseks sai see, et enne Ihaste suvilate pinnakaid käisid koolipoisid sealt kolmeliitriste purkidega Seitsme Munga nimelist õlut ostmas. Otse loomulikult ei tundnud ka siin mitte keegi õlle- ja kangema kraami ostjate vanuse vastu huvi.

Kui jutt juba õlle peale läks, siis tuleb mainida, et tihtipeale joodigi kangema kraami asemel hoopis kanget õlut. Näiteks Sarvikut ja Aastakäiku. Ja muidugi legendaarset 12-kraadist Karuõlut.

Aga eks neid kohti  jätkus üle linna igale poole. Nii FI-sse kui Veerikule. Kusjuures nii mõnestki tolleaegsest putkast oli nii alkohol kui suitsud  raha puudusel võimalik kätte saada näiteks käekellasid või muud väärtuslikku panti jättes, et need hiljem raha eest välja lunastada. 

Tegelikult oli veel üks koht, kust me probleemivabalt alkoholi saime osta. See oli Kaunase puiestee ääres asunud pood, kus lisaks importriietele ja Turbo nätsule ka kirjude siltidega välismaa napse müüdi. Selle kohaga seoses meenub mulle üks seik, kuidas me pinginaabriga esimest korda sinna koolidisko jaoks vajalikke vedelikke ostma läksime.

Jalutasime tuimade nägudega müüja juurde ja palusime tal selja taga asunud riiulist silma jäänud kirju sildiga viinapudeli ulatada. Müüja vaatas meile, 16-aastastele noortele, etteheitvalt otsa ja küsis: “Kuulge, poisid,  kas alkoholi ostmiseks veidi vara ei ole veel või?” Selle peale teatasime meie tõsimeelselt: “Ei ole ju vara, kell on juba õhtul pool kaheksa.”

Aga mida me, tolleaegsed noored, siis putkadest ja monopolidest ostsime ning pidude käigus jõime? Peab tunnistama, et tegelikult kõike, mis joodav, joovastav,  kättesaadav ja hetkel taskukohane oli.

Aga sellest juba järgmises postituses.