Meie lähme tip-tip-tip,
igaühel käes on lipp,
eemalt paistab tornitipp,
kus on just seesama lipp.
(Ellen Niit)
Koos Orwelli düstoopia-aasta “1984” esimese sügiskuuga jõudis kätte aeg, mil mul koos tuhandete teiste kooliealiseks saanud nõukogude-eestlastega valged nelgid näpus kooli minna tuli. Et lilled ammuigatsetud musta plastmassnokaga potisinise koolimütsi ja kukeaabitsa vastu vahetada.
See oli aeg, mil maailm minu ümber ei olnud veel kahanema hakanud. Ja see oli ka aeg kus keskkoole (vähemalt Tartus) veel nimepidi ei kutsutud – nagu tänapäeval tehakse. Neid lihtsalt nummerdati isikupäratult. Seda vaatamata asjaolule, et nõukogude ajal oli asutuste ja/või organisatsioonide mõne (tavaliselt surnud või hukkunud) kangelase või poliitilise figuuri järgi nimetamine üsna levinud praktika.
Peamiselt Lenini järgi. Lenini nimeline näidissovhoos, Valga rajooni Lenini nimeline kolhoos, Lenini nimeline Kultuuri- ja Spordipalee, Lenini nimeline Pioneeriorganisatsioon, Haapsalu rajooni Lenini nimeline Kolhoos, Lenini nimeline Põlevkivitöötlemise Kombinaat, Lenini nimeline Saue Köögiviljakasvatuse Näidissovhoos ja nii edasi ja nii edasi.
Nojah, eks tollal figureerisid ka mõned teised nimed. Näiteks Mitšurin. Kirov. Või Kingissepp. Tartus oli ka Kullmani nimeline kutsekeskkool. Paradoksaalsel kombel sai viimane neist nime Nõukogude Liidu kangelase Leen Kullmani järgi, kes hiljem väidetavalt hoopis Saksa spiooniks või ülejooksikuks osutus. Aga see on juba hoopis teine lugu.
Minu kodukooliks sai ilma kangelase aunimetuseta tavaline Tartu 12. Keskkool. Peale minu ajaarvamist Tartu Kommertsgümnaasium. Ja peale gümnaasiumi mõrva Hansa Kool.
Nummerdatud kodukooli vapilinnuks oli tarkuse sümbol – öökull. Paraku oli vaese linnu üks “lamp” esimesed kümme aastast loojas. Alles 1988-ndaks aastaks lõi vapilind mõlemad luugid pärani. Meile põhjendati erivajadustega linnu silmahädasid sellega, et vaesekene oli esialgu veel liiga väike ja rumal, et mõlemat silma lahti hoida...
Ja kui päris aus olla, siis domineeris meie koolis joonistatud öökulli üle hoopistükkis üks teine lihast ja luust avatud silmadega terane lind. Vares Jaak. Kes igal võimalikul ja võimatul juhul lahtiunustatud avatäidetest lenneldes sisse hiilis ja koolielu argipäevadesse palju elevust tõi. Kas siis erinevate õppe- ja kirjutusvahendite õnnestunud ja ebaõnnestunud varguskatsete või saba alt väljutatud linnupette jääkproduktide täpsuslaskmises õpetajate ja õpilaste pihta.
Jääkproduktide jaotamisega ei olnud seotud ainult üle Annelinna tuntud vares Jaak. Vähemalt algklassides tegelesid sellega eranditult kõik väikesed koolijütsid. Nimelt tuli teatud aja tagant kohustuslikus korras hiidmuumimammale sarnanenud venelannast kooliarstitädile tikutopsiga julgaproov ja purgikesega pissiproov viia. Vahest tuli ette ka juhuseid, kus tikutops ja purk oli olude sunnil kilekotiga asendunud. Mis tõi omakorda kaasa kvantiteedi suurenemise. Kas see ka proovide kvaliteeti tõstis? Jään vastuse võlgu...
Igatahes tundub tollane kollakasrohelise kunstnahkse kooliranitsa sisu täna üsna omapärane. Kukeaabits, kuivatuspaberiga ilmetud vihikud, sirkel, sulepea, mürkroheline nahast pinal, pissiproovipurgike ja tikutopsiga julgaproov.
Aja jooksul sai aga julgaproovist pulgaproov (või oli see siiski ka paralleelselt käibel). Igal juhul käisime me nimekirja alusel kooli kolmanda (või oli see neljanda) korruse arstikabinetis valge kitliga hiidmuumi ees püksid rebadel tagumikku urvitamas.
Kapitalismi ilmingute saabudes sai medõest tervishoiutöötajast aldis altkäemaksuvõtja, kes ei öelnud ära välismaa nätsust, värvilisest traadist ega tintenpenist. Ikka juhtus, et kooliarsti lauanurgale unustatud värviliste välismaa asjade eest jäime pinginaabriga kaheks viimaseks kontrolltööga koormatud koolitunniks väljastatud arstitõendi järgi mõlemad korraga grippi või palavikku.
Järgneb...
Kui kellelgi on sellest ajajärgust pilte, meenutusi või põnevaid lugusid, siis ootan neid hea meelega oma meiliaadressile laurirp@gmail.com
kabinett oli minuteada ikka 2. korrusel
VastaKustuta