Varakevadine neljapäev ööklubis Atlantis

Aastajagu päevi tagasi tähistasime väikese seltskonnaga hubases Noiris maitsva õhtusöögi, hea veini ja maheda muusika saatel minu hea sõbranna Monika sünnipäeva. Heast veinist ja veel paremast seltskonnast kõrgendatud meeleolu ja hea tuju koosmõjul tekkis spontaanselt idee külastada neljapäevaöist ööklubi Atlantis.

Pean ausalt tunnistama, et ma ei olnud ookeanisügavustese kadunud saare järgi 1999. aastal nime saanud öölokaali nädala sees juba aastaid sattunud. Ja kui nüüd päris täpne olla, siis ei sattu ma sinna väga tihti ka nädalavahetustel. Sellest tulenevast teadmatusest olin arvestanud, et meid võtab vastu üsna kõle ja tühi tantsusaal, mille sammaste vahel puhub vaid maksimumini keeratud bassitümakast tekkinud tuul. Nojah, hea küll. Päris nii hull ei saa see asi ka olla. Ilmselt võngutab bassitümakatuule käes enda tagumikku ka mõni üksik tantsuhuviline üliõpilane ja valvejoodik.

Endise, üle Eesti tuntud, Tartu sõpruslinna järgi nime saanud restorani Kaunas ette jõudes rabas meid kõiki aga välisuksest välja ulatuv saba. Mingil arusaamatul põhjusel oli tunglemine vee alla vajunud müütilise saare nimega öölokaali nii meeletu, et enne sisse pääsemist tuli paarkümmend minutit järjekorras veeta. Seal selgusid ka neljapäevaöise rahvauputuse tagamaad. Meie pisikesse puust linna oli saabunud iga-aastane Maamess.

Kui me lõpuks järjekorra ära seisime ja turvamees oli meid oma võlupulgaga  ükshaaval läbi piiksutanud, pääsesime lõpuks sisse. Oi sa vana kurat, milline vastuvõtt meid seal ees ootas! Rahvast oli nii palju, et praegune Atlantis sarnaselt müütilisele nimekaimule vähemalt Emajõe põhja ähvardas vajuda. Lisaks rahvamassile tervitas meid juba fuajees selline lõhnade pakett, nagu oleksime aroomiterapeutide põrgusse sattunud.

Et meid tabanud haisupommi ligilähedaseltki kirjeldada, tuleks parafraseerida ühte eesti rahvajuttudes levinud motiivi, kus saatanale hinge müümiseks on  legendi järgi vaja kesköisel ristteel nimetissõrmest kolm tilka verd anda.

Antud juhul tuli oma hinge ööklubile müümiseks ja piletita sissepääsu eest kaenla või mis iganes muu kehaosa alt kolm liitrit higi loovutada. Seda võimalust oli suurem osa külastajatest ka usinalt kasutanud.

Selle juurde tuleb lisada, et klubihoone kodutehnik, mehaanik või mis iganes tiitliga varustatud asjamees oli ilmselt liiale läinud tinapanekust uduste silmadega ventilatsioonisüsteemi tagurpidi puhuma pannud. Mis omakorda tähendas seda, et valatud higi puhuti umbes 40 kraadise temperatuuriga saali mööda laiali. Aga see polnud veel kõik.

Teatavasti pakutakse maamessil ka hästi süüa ja juua. Maasink, koduõlu, hernesupp, hapukapsas, mulgi puder ja mis kõik veel. Vähemalt pooled loetletud toitudest aga tekitavad teatavasti kehas reaktsioone, mis kulmineeruvad ühest teatud kehaõõnsusest väljuva nähtamatu, kuid ninaga tuntava gaasipilvena. Kohati tekitas liiga intensiivne kirbe aroomipahvak muidugi tunde, et väga nähtamatu see gaasipilv mõne külastaja pükstes ikka olla ei saanud.

Sellele, et messil hästi ja rikkalikult süüa pakuti, saime me veel ühe teise nähtusega kokku puutudes sajaprotsendilise kinnituse. Nimelt oli keegi messiinimestest meeste WC ukse ette päeva jooksul tarbitud maatoitude rikkalikust menüüst presentatsiooni tekitanud. Eelroa esimesed jäljed hakkasid peale juba ukselingist, millele järgnes mööda ust allapoole valguv ollus, mis oli oma eelmises elus ilmselt hernesupp olnud. See omakorda tipnes põrandal maasingi ja suitsuvorstitükikeste kokkutulekuga õllekastmes.

Kahjuks oli mu sõber Asko nii pikka kasvu, et ei märganud tema silmavaatest liiga palju allapoole jäänud lisanditega ukselinki ja haaras sellest automaatselt kinni. Poolenisti seeditud menüü tõttu lingilt libisenud Asko käe tõttu sai ka minu roppude sõnade leksikon korraliku täienduse.

Järsku lendas peldiku uks suure kaarega lahti ja sellest sööstis välja matsakas Munamäe suurune maapoiss. Pool punamusta ruudulisest flanellsärgist põlvini pükstest väljas, ülemised nööbid koos nööpaukudega eest rebitud ja silmis selline pilk, nagu oleks ta äsja meeste vetsus ufot või lihast ja luust Maire Aunastet näinud.

Omapäraseid ja värvikaid karaktereid oli seal nii palju, et sellest võiks eraldi raamatu kirjutada, aga siiski eristus teistest veidi rohkem üks  maamessi rahvamassist täidetud tantsupõrandal “tantsiv” paarike. Nii umbes 120-ne kilone labidasuuruste töömehekätega keskealine lipsustatud ja nokastunud maahärra ning piitspeenike nooremapoolne ja purupurjus, mitte just kõige kaunimate näojoontega sekretärineiu. Nende tants meenutas pigem paaritumisrituaali, kus täkku täis šoti mägiveise pull üritab viimases  kiimahädas naabertalu noort ja kidurat kanaplikat iga hinna eest  kõigi nähes kuritarvitada.

Mingil hetkel tekitasid Star Cafe poolelt kostunud melu ja rõõmuhõisked parandamatu huvi seal toimuva vastu. Saladuskatte kergitamiseks võtsime ette võimatuna tunduva missiooni ja trügisime higist leemendavate piduliste vahelt asja koha peale vaatama. Seal selgus, et ovatsioonide tekitajaks oli suure osa Star Cafe tantsupõrandast enda alla võtnud atraktsioon nimega rodeo.

Esimene rodeoline, keda mul õnnestus näha, pidas juba enne motoriseeritud taltsutamata härjatopise selga istumist oma isiklikku rodeot põranda seljas. Nabapluusist väljapungitava kõhuvoldiga silmini lakku täis Mõngaste sigala sekretär nägi kurja vaeva, et põrand teda enne õiget rodeoetteastet pikali ei viskaks. Kuidagi suutis ta siiski sihtmärgini koperdada ja end sinna otsa upitada.

Vaatamata sõbrannade või töökaaslaste ergutushüüetele “Küta, Milvi, küta!” ja “Anna kuuma, Milvi,” jäi Mõngaste Milvi tähelend üsna lühikeseks. See-eest oli lend suhteliselt kõrge kaarega. Mõni sekund pärast motoriseeritud härjatopise käivitamist maandus korpulentne nabapluusikandja suure kaarega molupidi pehme rodeopõranda sisse, liigsetest meiereitoodete tarbimisest rasvunud tuharad nagu kaameli kaks küüru Star Cafe diskokera poole sihtimas.

Pärast seda, kui vähemalt kolm pandakaru välimuse ja Mendi-Anna kubatuuridega naissoo esindajat mulle jala peale astusid ning üks neist pimeduses helendava kokteili mu kubemele valas ja seda oma sardellinäppudega varustatud käelabaga kuivatama asus, otsustasin, et selleks korraks on mulle maamessi stiilipeost küllalt.