Nii nagu eelmises jutus
räägitud kohvijoomise lugu, toimusid ka väga paljud peod ja joomingud hoopis
mujal kui korterites. Rendisaunades, üürimajades, pooleliolevates majades,
punkrites, keldrites. Ja muidugi suvilates. Nii Ihastes kui Külitsel, aga ka
Peedul või kus iganes linna külje all asunud suvilarajoonis.
Loendamatuid erinevaid suvilapidusid ühendas tollal siiski
paar ühist tunnusjoont. Näiteks interjöör.
Sõltumata suvilarajooni
asukohast domineerisid sisekujunduses enamasti leeklambiga tumedaks kärsatatud
kämpingulauad, millega olid kaetud kogu suvila seinad. Sõltumata sellest, kas tegemist
oli elutoa või sauna, peldiku või magamistoaga.
Tumedates toonides tube
valgustasid nõukaaegsed disainiõudused. Kas kõveraks sulatatud plastmassist või
mummulise klaaskattega seinalambid. Nende tumekollasest kumast seintele
moodustunud ebaühtlased valguslärakad tõid esile isade ja vanaisade poolt
purjus peaga suvila ehitamise käigus kõveraks pekstud naelad. Suvilate seinad
olid nii hõredad, et vaatamata kaasavõetud sangaga duubeldekile, kus keegi Haddaway pidevalt “Beebi töö nööri” lõugas, kostus
väljas ulguva tuule vilin üle maailmakuulsa brikettpoppari.
Kindlasti oli peaaegu igas
suvilas vähemalt ühes toas riidekapp, mida sai soovi korral teise seina ümber
paigutada ainult kirve, sae, haamri ja põhjaliku remondi abil. Kapp oli äärest
ääreni täidetud kopitus- ja koirohuhaisu järgi lehkavate vanavanaema mantlite
ja vanavanaisa puhvaikadega. Kopituse ja koirohuga segunes kogu suvilas
hõljunud rõskuse hais.
Kuna suvilapidusid peeti enamasti sügistalvedel ja varakevadeti, siis
tähendas see, et enamus suvilarajoonidest oli tavaliselt inimtühi.
Kõikide nende tingimuste
koosmõjul valitses justkui halba õudusfilmi meenutav atmosfäär. Nagu kohe-kohe
ründaks noori pidutsejaid mõni sõge või verejanuline maniakk. Või inimtühja
suvilaterajooni eksinud varas või sarimõrvar. Täpselt, nagu VHS-de pealt nähtud
õudusfilmides. “Ihaste mootorsaemõrvar”. “Tühjadel suvilatel on silma (teine
osa)”. “Peedu nõia projekt”. “Külitse kurjad surnud.”
Ja muidugi oli kõiki neid
suvilaid ja suvilapidusid ühendavaks märksõnaks saun. Nagu tollal kombeks oli,
asus see kõikide loogikareeglite vastaselt 99-l juhul 100-st suvila keldris. Üsna
tõenäoliselt viis sinna ülikitsas ja järsk trepp. Mõnel ekstreemsemal juhul
isegi redel.
Iseloomulikuks ühiseks
tunnusjooneks oli ka veevärgi puudumine. Mis tähendas kaevu ja kuivkäimlat. Mis
omakorda tähendas peldikust immitsevat sitahaisu ja ämbritega saunavee
keldrisse tassimist. Kehvemal juhul mitusada meetrit eemal asunud suvilakooperatiivi
ühisest salvkaevust.
Isegi kui osa veest pika
teekonna ajal saapasäärest sisse ei loksunud, siis järsust trepist alla minnes
kippus oluline osa paratamatult üle ääre maha loksuma. Mis tekitas järsust trepist
liuvälja omadustega vesise atraktsiooni. Kui siia juurde lisada vee tassimise
vahepeale tarbitud õlled, siis võite arvata, et treppidel toimunud õnnelikemaid
ja õnnetumaid vahejuhtumeid oli omajagu palju.
Kui jutt juba õlle peale läks,
siis joodi õlut lisaks veetassimise puhkepausidel otse loomulikult ka saunas.
Nii leilivõtmise vahepeal kui selle ajal. Ja peale sauna jätkus kärakaralli
juba salaviina või Royali piirituse koksidega. Pealevõtukas polnud probleem,
sest suvilate keldrite riiulid olid aroonia- ja punasesõstramahlast pungil. Viiekraadise
õlle, 40-nese viina, 96-se Royal ja 100-kraadise keldrisauna lavaga kaasnes
paratamatult veel rohkem oksendamist kui korteriläbudel. Ja valimatult
oksendasid kõik. Nii kutid kui tšikid. Ja igale poole.
Näiteks suutis üks tšikk ennast
vaatamata pehmeksjoodud ja leilitatud pedaalidele suvila teisele, jääkülmale
korrusele hetkeks raskeks muutunud pead välja puhkama lohistada. Peale lühikest
ringkäiku (pigem ringroomamist) leidis ta endale lõpuks sobiva koha. Ilmselt
tundis ta ennast peale liitri kangestatud joogi manustamist India joogina, kes
magab ainult naelvoodis. Kuna aga naelu polnud hetkel kuskilt võtta, siis
otsustas ta koridori põrandale säilitamiseks laotatud talveõuntele pikali heita.
Ei teagi, kas lõhnasid
talveõunad nii halvasti või oli põhjus valesti valitud magamisasendis, väljus
kümmekond minutit hiljem tšiki suust koos hingeauruga ka poolenisti seeditud
viimase kolme päeva menüü, mille abil ta talveõuntest ilma tärkliseta õunakisselli tegi.
Võõrustajal oli mida pesta. Ja
oma aia õunu ega nendest valmistatud magustoitusid selle pere poeg või tütar ilmselt sellel
hooajal enam ei söönud.
Ühel hilisemal suvilajoomingul vajus
üks ennast esimest korda elus täiesti lampi joonud, aga päriselus senini läbinisti
viieline latikas peale kuttidega lavalkäimist ja paljaste rindadega tantsimist
täiesti ära.
Sõbrannad vedasid ta ühte suure
voodiga täidetud imepisikesse magamistuppa magama. Ilmselt nägi tšikk seal väga
halba und elus esimest korda onlainis nähtud
kolme koolivenna kraanist, mis teda oksele ajas.
Kahjuks polnud unes nähtud
kraanirünnakust ärkvele ehmatanud tšikil aimugi pisikese magamistoa ukse
asukohast ja väljumist nõudnud joogi- ja söögikraam oli juba osaliselt suhu
jõudnud, siis tuli ruttu mingi muu lahendus leida.
Kuna tegemist oli peenetundelise
ja ontliku tüdrukuga, siis ei tulnud voodisse oksendamine kõne allagi.
Piinlikust olukorrast
pääsemiseks surus tšikk näo seina ja voodi vahele ja “lindistas” peaaegu
olematu prao ühest voodi äärest teiseni täis. Ja ta suutis seda teha samal
tasemel nagu professionaalne maaler peenpahtliga mikromõra täites. Ei ühtegi
üle ääre turritavat terakestki.
Seejärel keeras ta uuesti
magama, nagu poleks midagi juhtunud. Kuna tuba oli korralikult üleköetud, siis valitses
seal hommikuks põrgulik hais. Rääkimata sellest, et voodilinade seina küljest
eemaldamine oli võimalik ainult koos seina katnud tapeediga.
Aga paljud naisoksekotid
suutsid peale tühjendamist ennast enam-vähem üles turgutada ja labrakatel
võiduka lõpuni osaleda. Oli ka selliseid juhuseid, kus mõni tšikk peale
öökimismaratoni Chyp-Noticsi “I’m sorry” saatel suvila suure toa laua peal võnkudes kettimisest juustesse
jäänud jääkprodukte mööda elamist ja kaastantsijaid laiali lennutasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar