Mis toimus 90-te aastate noorte korteripidudel ja pinnakatel

Kui ma tavapärasest oluliselt hiljem ühele 93-nda aasta Kalda tee pinnakale kohale jõudma hakkasin, oli juba kottpimeda hoovi peale kuulda, kuidas Pearu Paulus musta kleidiga neiut veel ja veel tantsima ärgitas. Paulusele sekundeeris ühe väiksema, viisi mittepidava segakoori jagu noori, kes üksteise võidu täiel võimsusel mänginud muusikakeskusest üle üritasid “laulda”.

Mürkrohelise struktuurvärviga kaetud seintega trepikotta astudes oli sinna kostvate häälte järgi selge, et mustas kleidis neidusid oli seal oluliselt rohkem kui üks. Ühest kolmanda korruse rõhknaelte ja tumepruuni kunstnahaga kaetud korteriuksest sisse astudes sai see ka kinnitust. Nädalavahetuseks maale läinud ema kohta oli kogunenud 8 plikat ja komandeeringusse sõitnud isa kohta 14 kutti. Tähistati alaealise ajutise korteriperemehe sünnipäeva.

Ei olnud vahet, kas tähistati sünnipäeva või midagi muud, sest ürituste käekiri oli alati üsna sarnane ja tagasihoidlikud vaiksed köögijoomised olid märkamatult üle terve korteri laienenud. Kaasa arvatud vannituba, vanemate magamistuba ja Annelinna korteritesse statsionaarselt seina sisse ehitatud riidekapp, kus mõni purjus paarike vahetevahel teiste silme alt peitu pugenuna ameles.

Kuigi tookordne sünnipäeva tähistamine pidi toimuma ainult lähima sõpruskonnaga, moodustas kolmandiku korteri peale jagunenud külalistest täiesti võõras kontingent. Keegi ei olnud neid otseselt kutsunud. Ja kust kuradi kohast nad üldse teada said, et selles korteris pidu oli?

See oli üldse kuidagi kummaline, kuidas info pinnakatest levis. Enamikul ei olnud ju isegi tavatelefoni, rääkimata mobiilidest, emmessennidest, skaipidest ja feissbuukidest.

Nojah. Mustal Mandril jagati/jagatakse ju eesootavate sündmuste kohta infot kõnelevate trummide ja signaallõkete abil. Ja keegi ei jää/jäänud teadmatusse.

Ju siis liikus info toimuvatest pinnakatest umbes samasuguseid kanaleid pidi. Vaevalt, et keegi just korterites või kortermajade katustel signaallõkkeid  süütas või trummi mängis. Äärmisel juhul kasutati signaallõkete asemel köögitulede vilgutamist või siis mängiti päris telefoni puudumisel telefoni. Mäletate ju klassiõhtutelt küll seda mängu, kus rivis istudes tuli etteantud lause kõrva sosistades edasi anda.

Ja  rivi viimane ütleb üldjuhul välja oluliselt muutunud sisuga lause.  Kui alguses oli jutt selline: “Täna on Lauri juures pinnakas. Ära kellelegi ütle, kutsu ainult naisi,” siis läks see liikvele hoopis nii: “Täna on Lauri pool pinnakas, ütle teistele edasi ja kutsu naisi ka.” Tulemuseks ülerahvastatud korter või suvila.

Igal juhul on see väga raskesti seletatav, kuidas info pinnakate kohta levis kui kevadine kulutuli Ihaste luhtadel...

Tollasel sünnipäevapeol inises elutuppa aukohale paigutatud kolmese CD-karusselliga muusikakeskuses Pearu Pauluse asemel Luule Žavoronoki multifilmihäälega häppireivar Mark ‘Oh, kes laulis tundest, mida eales lõpetada ei tohiks. Kuigi lihtsakoelise viisijupiga kaasa täristav ja taluvuspiire ületav tume basstrumm lõpetas kõik tunded juba enne seda, kui need alatagi jõudsid.

Siiski tundsid paar silmini pähetõmmatud kapuutsidega tüüpi (hiljuti liikuma hakanud kapuutsiga pusad olid selleks hetkeks nii populaarsed, et paljud ei võtnud kapuutsi peast isegi korteripidudel) ennast multifilmihäälse neverstopthatfeelingu saatel väga hästi ning üritasid kiires rütmis tagunud basstrummiga ühes rütmis põrandalt diivanile ja diivanilt põrandale hüpata.

Elutoa ebastandardsete ruutudega beežikal parketil vedeles Anne turult ostetud piraat-CD karp, mille vildaka trüki ja trükivigadega vahelehel ilutses värviline kiri “Bravo Hits vol. 41”. Kuigi sakslastest originaaltoodangu väljalaskjad olid selleks ajaks alles umbes vol. 5-ni jõudnud ja vol. 41 tuli välja alles kümme aastat hiljem.

Kuna oli sünnipäev, siis vedeles plaadikarbi kõrval ka lusikatäis makaroni-vorstisalatit ja gaasiahjus küpsetatud poolik viiner. Samasugune menüü oli koos salaviina ja jõhvikamahlaga ka pruuni värvi ristkülikukujulisel diivanilaual.

Tollal oligi  sünnipäevade menüüs eriliste eranditeta kas kartuli- või makaronisalat ja viinerid. Parematel päevadel ka täidetud munad. Ja kindlasti pidi laual olema ka tort, millest söödi tavaliselt ära kõigest üks-kaks lõiku.

Sünnipäevale tulnud tüdrukutel oli eriliste eranditeta kombeks teatada, et nad sõid just kodus kõhu täis ning ei jaksa seda ahvatlevat salatit ja ahjus mõnusalt krõbedaks küpsenud viinerit hetkel kohe mitte kuidagi süüa. Aga alkoholi jaoks jätkus see-eest alati ruumi.

Justkui selle tõestuseks istusid teise diivani peal kaks neoonretuusides piitspeenikest tšikki, kes kapuutsiga karglejaid vaadates endale ahnete lonksudega viina ja jõhvikamahla sisse valasid. Igaks juhuks ma nende kõrvale ei istunud, kuna kord varem olin nendest ühe kõrval juba istunud. Ja see ei olnud just kõige meeldivam mälestus.

Eelmine kord sama tšiki kõrval istudes oli ta juba pärast teist viinakoksi silmnähtavalt täis. Enne kolmanda kallale asumist tõstis ta käe köhatamiseks suu ette.

Köhatamise asemel kostus suust hoopis midagi krooksatuse ja mulksatuse vahepealset. Kahtlastele häältele järgnes sõrmede vahelt immitsema hakanud veel kahtlasem ollus, mille peale tšikk ka teise käe suu juurde tõstis ja täisketitud peopesad enda ees peldiku poole jooksu pani. Põhimõtteliselt ropsis tšikk minu kõrval ja kõigi nähes enda peopesad täis. Mis muidugi ei takistanud ühte pinnakal viibinud kutti hiljem oksekotist tšikki suudlemast.

Nii oksekotil kui peoperemehel vedas, et peldik vaba oli, muidu oleks suust väljunud ebameeldiva lõhnaga vikerkaar võinud peopesade vahelt hoopis mujale maanduda.

Kui jutt juba peldikute ja maosisu väljastamise peale läks, siis on siinkohal paslik nendega seonduvaid markantsemaid juhtumeid meenutada.

Kuna korteris üle ühe tualettruumi ei olnud ja see üks oli pidude käigus tihtipeale erinevateks tegevusteks hõivatud, siis kandusid erinevad WC-vajadusega seotud tegevused paratamatult üle korteri laiali. Vahel isegi korterist väljapoole.

Muidugi ei olnud selles süüdi korterites valitsenud peldikupõud. Probleem oli ikka selles, et joodi ennast täiesti lampi, kabjaks, tõmmati käpp maha või oldi viimase piirini lakku täis. Veel rikkumata noor ja terve organism ei pidanud hirmuäratavates kogustes tarbitud meelemürkidele lihtsalt enam vastu ja saatis söögiga segunenud käraka loomuliku vastureaktsioonina uuesti sealtsamast välja, kust see sissegi oli tulnud. Tavaliselt juhtus see üsna ootamatult,  täiesti suvalisel ajahetkel ja täiesti juhuslikus kohas.

Esimeseks meenub mulle samas korteris juhtunud lugu. Järjekordse pinnaka käigus läks peoperemehe toas raamaturiiuli ees seisnud tänaseni tundmatuks jäänud raamatuhuvilisel liigsest alkoholist ja silme ees virvendavatest raamatupealkirjadest süda pahaks. Tulemuseks oli riiuli ette maandunud Jackson Pollocki maali meenutav kirju okselärakas.

Tahtmatult väljastatud kunstiteose varjamiseks haaras kutt  lähimalt riiulilt plastikust registraatori ja peitis oma teose selle alla. Kuna üksik põrandal vedelenud helesinist värvi registraator autorile ilmselt liiga silmatorkav tundus, otsustas ta selle jälgede segamiseks omakorda riiulist kättejuhtunud raamatukuhja alla matta (kes see ikka viitsib öösel täis peaga hunnikut raamatuid riiulisse tagasi laduma hakata?).

Kui pohmellis peoperemees järgmisel päeval arusaamatu raamatukuhja alt toas levinud kahtlase haisu allikani jõudis, oli isa tööga seotud tähtsaid dokumente sisaldanud registraator üsna põhjalikult vaiba külge kleepunud. Kurku kerkinud klimbi ja peavaluga võideldes läksid käiku soe vesi, lapp ja mööbli nihutamine. Ja hiljem legend kapi otsas asunud lillede kastmisel juhtunud õnnetusest. Vähemalt tookord pääses peoperemees veel vahelejäämisest.

Aga muidugi oli ka selliseid vahejuhtumeid, mis nii hästi ei lõppenud. 

Näiteks üks veidi müstiline lugu, kui korteri noorperemees pärast järjekordset nädalavahetusel peetud pinnakat vannitoast tulutult seal levinud ropsihaisu tekitajat otsis. Haisu algallika avastas esmaspäeval koju jõudnud isa, kui ta eestlaetava pesumasina trumlisse pesu hakkas panema.

Idee autor ja teostuse läbiviija jäigi mõistatuseks. Rääkimata sellest, miks peaks keegi üldse oksendamiseks pea vabatahtlikult pesumasina trumlisse toppima. Seda enam, et samas ruumis oli oluliselt loogilisemaid ning mugavamaid kohti, nagu vann ja valamu, kuhu üleliigselt tarbitud alkoholi ning kartulisalati ja sardelli segu lindina väljastada.

Samas ei olnud pesumasina trummel ebaharilike oksendamiskohtade valikus kaugeltki kõige ebatavalisem koht. Näiteks kasvõi see pinnakas, millel üks ülejoonud tšikk maja ülemise korruse trepipiirdele nõjatudes täpselt kolm korrust allpool olnud saja-aastase vokiratta peale oksendada oskas. Nagu arvata võis, sai ta endale kohe ka asjakohase hüüdnime – okseratas.

Veel kummalisem lugu juhtus minu väga hea sõbraga, kes läbi mingi imenipi enda jalas olnud stretch-teksapükste taskusse riba panna suutis. Kusjuures teksad olid ikka nii liibuvad, et isegi käte taskusse ajamine nõudis omajagu pingutust. Aga nojah,  eks pärast seda, kui vedel ollus taskus oli, läksid ka käed sinna libedamini sisse.

Vahejuhtum stretch-teksadega ei olnud sellega veel läbi. Kui nende kandja lõpuks avastas, et tasku on täis ketitud, tuli püksid kuidagi jalast ära saada ja pessu panna. Ega siis midagi. Kork vanniaugu ette ja vesi jooksma.

Järgmine veerandtund kulus koridoripõrandal aelemisele ja keha mittekandvate jalgade külge justkui kleepunud liibuvate teksade jalast kiskumisele. Pikale veninud protseduuri õnnelikult lõpetanud,  asus sõber teksasid vannivees leotama. Ei teagi, kas oli vannitoa põrand liiga libe või vanni ääres sissevõetud asend vale nurga all, kuid kergele solistamisele järgnes suur mürts ja plärts.

Kui mina vannitoa ukse ette olukorda kontrollima jõudsin, avanes mulle unustamatu vaatepilt. Sokkides, trussikutes ja triiksärgis sõber istus poolenisti veega täidetud vannis. Täisoksendatud taskuga teksad tema ees vee peal hulpimas.

Et olen oma jutuga otsapidi vanni ja teksapükste juurde jõudnud, siis kasutan  võimalust ja teen seoses sellega veel ühe kõrvalepõike. Õigemini on neid kaks. Üks vanni ja teine teksade juurde.

Üks meie seltskonnas pidevalt liikunud meist mõni aasta vanem tüüp, kes muide oli sündinud 13-ndal ja reedel, sattus pidevalt igasugustesse äpardustesse. Enamik neist oli loomulikult tinapanekuga seotud.

Huvitaval kombel töötas tal sõltumata joobeastmest ja pidevatest mälukatest alati autopiloot, mis ta jalad enne lõplikku ärakukkumist ja vahetult pärast koduigatsuste tekkimist koduukseni juhatas.

Siiski oli tal alatine probleem korterivõtmega, mis alatasa kaduma kippus. Selle vältimiseks oli ta tulnud nutikale lahendusele. Lahenduseks oli pükste vöötripi küljes rippunud pikk kett, mille teise, taskusse pistetud otsa, oli kinnitatud korterivõti. Mis tähendas seda, et kui ta just teksasid jalast ei kaotanud, siis polnud võimalik ka korterivõtit kaotada.

Üks kord juhtus aga nii, et kuigi tema autopiloot töötas korrektselt kuni korteri ukseni, sai ta kehal aku pärast taskust keti abil korterivõtme õngitsemist ja sellega ukse lahti keeramist kahjuks tühjaks. Vaene tüüp jäi võtmehoidjana kasutatud ketti pidi lukust lahti keeratud korteriukse küljes rippudes sügavalt magama. Äratus saabus alles mitmed tunnid hiljem varakult tööle läinud naabrimehe raputamise peale.

Mõni aeg hiljem kordus kogu stsenaarium, kuid selle erandiga, et korteriuksega seotud takistus õnnestus tal ilma uinakuta edukalt läbida. Teadmata põhjustel tekkis korralikult nokastanud tüübil aga seletamatu tung ühe värskendava duši järele. Kuna tol ajal ei olnud sellised asjad nagu dušinurk levinud, tuli duši võtmiseks vanni ronida ja seal endale õigele kõrgusele reguleeritud segistiga värskendav veejuga peale juhtida. Nii ta ka tegi. Aga et selja taga oli pikk ja raske jooming ning pikk jalgsi läbitud kodutee, siis otsustas ta seekord dušši võtta istuli.

Paraku olid eespool mainitud komponendid teinud oma töö ja väsinud mehepoeg jäi vanni istuli magama. Nii õnnetult, et parema jala kand sattus täpselt vanni äravooluava ette. Kui ta lõpuks järjekordse naabri (seekord alumise) raputamise peale ärkas, oli vesi jõudnud üle vanni ääre vannitoa põrandale, sealt edasi koridori ja elutuppa, ning sealt juba läbi kehvasti ehitatud paneelmaja vahelagede alumise korruse naabri elamisse. Nagu arvata võite, siis pääses naaber sisse tänu pärani jäetud välisuksele.  

Aga kõik need lood on alles soojenduseks juhtumitele, millest ma järgmises postituses rääkima hakkan...