Ööklubi AHI (või mis iganes selle nimi nüüd on...)

Nii umbes paariaastase intervalliga on mul olnud õnn (või õnnetus?) Turu tänava ja Emajõe vahel kõrguva pruuni-valge triibulise katlamaja korstna vahetus läheduses asuvasse hoonesse sattuda. Täpsemalt siis üle tee sinna kunagi istutatud maja kõige kõrgemale korrusele.

Ma ei teagi, miks täpselt, aga mingil põhjusel meenutab selle hoone välimus mulle transformerit. Teate ju küll seda kuulsat Hollywoodi filmi, kus kosmosest saabunud tehisorganismid erinevateks sõiduvahenditeks transformeeruvad. See Turu tänava äärne maja vaevalt GAZ-53ks muutub. Ilmselt isegi filmis mitte. Küll aga võiks ta näiteks “Ahjust” “Atlantiseks” transformeeruda. Või kasvõi Vaksali tänava kadunud ööklubiks “XS”.

Päriselus on selle Turu tänava hoone transformatsioon toimunud ainult klubi nimes. Ja seda korduvalt. Vaatamata sellele on hoone sisemus, külastajate sotsiaaldemograafilised tunnused ja arv läbi aegade üsna ühtlasele tasemel püsima jäänud.

Tol korral sattusin ma katlamaja vastasmajja puhtjuhuslikult, ühe sõbra kutsel, kes oma kossutiimiga mingit sündmust tähistas, mis ei ole antud juhul isegi oluline. Klubi kandis siis veel nime või tähtede kombinatsiooni “AHI”. Kuigi selle tähtede kombinatsiooni taga peitus tähendus “Ainult Head Inimesed”, siis klubis hõljuva odööri järgi tähendas see pigem “Ainult Higised Inimesed”. Ja alternatiivne must kroonika rääkis sellest kohast kõike muud kui heade inimeste kohtumispaigast.

“Ahjus” veedetud esimese kesköise pooltunni jooksul oli peale meie kohale ilmunud seitse esialgu häbelikku klubikülastajat, kes baarileti ääres vaikselt julgusetekitajaid rüüpasid. Kella ühe paiku öösel lohises ahtale tantsupõrandale külalistele lisandunud ja teistest silmnähtavalt eristunud, kuid üksteisele sarnanev naistrio.

Vaatamata erinevale pikkusele olid kõik trio liikmed ükskõik millise nurga alt vaadates täpselt ühes mõõdus. Ehk siis laius korda pikkus korda läbimõõt oli vastavalt 1,6 x 1,6 x 1,6, 1,7 x 1,7 x 1,7 ja 1,8 x 1,8 x 1,8. Ja kõik olid üsna sarnastesse värvikirevatesse peoriietesse pugenud.  Nagu kolm erimõõdulist ruubiku-kuubikut.

Mingil hetkel tabas mind totaalne igavus. Otsustasin nii möödaminnes tantsupõrandal sahisevate ruubikukuubikutega tutvust sobitama ja niisama lolli juttu ajama minna.

Tutvumise käigus selgus, et käkilaadsed latikad olid Võrumaa metsade keskelt pärit  ning käisid nii korra aastas Tartu ja selle ööeluga tutvumas. Ja Turu tänava ööklubis oli neil au viibida esimest korda elus. Edasise jutu käigus selgus, et sellesse klubisse ei olnud nad sattunud  juhuslikult, vaid täiesti eesmärgipäraselt.

Nimelt küsisid ruubikukuubikud minu käest  jutu käigus:

“Ega soa  juhuslikult ei tiiä, mis kell tuu ühhessakümnedate diskuansambel ZNAPPP võiks ka lava pääle ilmoda ja essinema akata?”

“Ähh? Znapppp? Mis?” kogelesin ma esiti arusaamatult ja alles siis, kui mul turgatas, lisasin “Aaa, see Snap, kes laulab “Rhythm is a dancer”? Jaajaa. Kui ma viimati maja fassaadil olnud suure plakati pealt kuupäevi vaatasin, siis esineb Snap nii umbes järgmise nädalavahetuse paiku...”

Ja nii oligi, et kuubikkehadega rõõsad Võrumaa latikad tulid elus esimest korda spetsiaalselt Snapi kontserdi pärast ühte Tartu ööklubi külastama, aga olid tähtsa sündmuse tõttu nii ähmi täis, et panid kogemata kuupäevaga umbes nädalaga pange.