Tartu 35. Lastepäevakodu - alumiinium ja mannapuder

Alumiinium, meie nõukaaegne sädelev sõber, jõudis kõikjale. Lennukitesse ja peedipudelikorkidesse, elektrijuhtmetesse ja söögilauale. Seda nii kahvlite, lusikate, nugade ja sööginõude  näol. Aga meelsasti kõigega reageeriva metallina leidus arvatavasti selle ühendeid ka tolleaegsetes toitudes.

Me olimegi justkui alumiiniumist lapsed. Paindlikud, vastupidavad ja plastsed. Aga raskesti süttivad.

Kui nüüd söögiriistadest rääkida, siis oleksid andekamad lapsed kahvlite-lusikate abil hea tahtmise korral kogu kirillitsa endale selgeks painutanud. Paraku tähendanuks see töökorras söögiriistade aru drastilist vähenemist, sest ega ühe kahvliga üle paari tähe endale selgeks juba ei painutanud. See kippus isegi lasteaialaste väikeste käte vahel lihtsalt ära murduma. Ja paljud kahvliharud murdusidki. Nii võiski nende hulgast üsna tihti nii mõnegi kahe murdunud keskmise haruga “heavy-metal” kahvli leida.

Nii nagu igavest tuld iseloomustas tol ajal kustumatu tuleleek, oli alumiiniumist söögiriistadele iseloomulik nende hõbedakarva pinnalt igavesti vastu läikiv rasvakiht. Seda olematute imevahenditega eemaldada püüdnud frustratsioonihoogude küüsis vaevlev nõudepesija mõlgutas lastepäevakodu köögis valgustkartvaid mõtteid. Sõnatu kuid paljuütleva ilmega arvas ta salamisi, et enne kustub alatiseks igavene tuli, kui kaob see igikestev söögiriistu kattev rasvakiht.

Nii nagu nõuka-aja eestlased ei pääsenud igavesest tulest ja nõudepesija söögiriistu katnud rasvakihist, ei õnnestunud lastepäevakodude lähielanikel pääseda õhus hõljunud ja kõikjale levinud söögitegemise lõhnadest. Ümberkaudsete paneelmajade teadjamad ja tähelepanelikumad elanikud oskasid söögilõhnade järgi isegi kellaaegu ennustada.

Ja meie, lastepäevakodulapsed, ei pääsenud nende lõhnade keskpunktis olemisest ja aroomiallikate söömisest.

Meie lastepäevakodu antigastronoomia ebajumalanna käe all valminud roogadest meenub esimesena legendaarne mannapuder. Välja nägi legend kui tollast ajastut värvikalt ilmestav hallikat tooni vedel löga. Peale lörtsatuse saatel taldrikuga põkkumist  muteerus puder justkui iminapaga hiidamööbiks, mis ennast lootusetult taldriku külge kinni imes. Mis puutub pudru värvitooni, siis pean siiski oma sõnu sööma. Nimelt ei näinud me mannaputru alati ilmtingimata hallides toonides. Vahest juhtus, et nõukogudemaa patrioodist gastronoomik oli oma meelsuse demonstreerimiseks üritanud putru sinna lisatud sõstramahla abil punaseks toonida.

Aga ega meile ainult putru pakutud. Menüü oli ikka oluliselt värvikirevam. Laualt ei puudunud siniseplekilised keedukartulid ja alatasa klimpi tõmbunud kollakashallikad makaronid, mida kõikvõimalike ja võimatute kastmete ja suppide sees serveeriti. Mälu järgi oli makarone peamiselt kahte sorti. Teokarbikujulised ja hiigelsuuri kanalisatsioonitorudele sarnanenud torukujulised makaronid.

Ja muidugi taldrikus tudisenud klimbitükikestega pikitud piimakissell, mis venis nagu kaamelitatt. Ja mis vahepeal kakaopulbriga pruuniks toonitud oli. Vaatamata lasteaialaste isikliku kokkupuute puudumisele nii kaameli kui tema eritisega piimakisselli ja selle variatsioone nii ka kutsuti. Üleüldse tundus tollane menüü suuremas osas kuidagi töllerdav ja kallerdav.

Aga magusroad tundusid siis - ja tunduvad ka tagantjärele meenutades -põhiroogadest oluliselt maitsvamatena. Mis siis, et tooraine- ja fantaasiavaesuses oli neid peamiselt kaks. Leivasupp ja saiavorm.  Mida meile  piima sees serveeriti.

Ja siis olid muidugi ka pekisupp, piimariisisupp, kalakotlet, hakklihakaste, maksakaste ja muudki. Me elasime keset voolavaid kissellijõgesid ja mannapudrumägesid.

Söögiga sai muidugi ka omajagu nalja. Meie, lastepäevakodulapsed olime ju nutikad. Me otsisime ja leidsime erinevaid võimalusi, kuidas ebameeldivaid toidukordi vältida või isukat söömist teeselda.

Aga sellest juba järgmisel korral.