90-ndate aastate Tartu noorte peod, korteripeod ja "pinnakad" (SISSEJUHATUS)

Kuidagi märkamatult hakkasid minu ja mu soo- ning eakaaslaste unenägudes minimopeedi, mudelautode ja plastmassist mängusõdurite asemel domineerima sootuks teistsugused elemendid.

Mõned aastad varem asendus minimopeed väljaturritava kanalite vahetamise (keeramise) nupuga Elektronika värvitelerist nähtud Pingviini jäätisega. Õigemini seda meelalt limpsinud Ingrid Nigola jäätist limpsiva keelega. Ja plastmassist mängusõdurite asemel figureerisid seebivahu vahelt vilksatavad noorte näitsikute paljad rinnad. Mingil arusaamatul põhjusel kümblesid need alasti naised kaubamaja kodukaupade osakonna müügiletile paigutatud pisikestes plastmassvannides.  Nõuka aja lõpu unenäod hakkasid märku andma, et kätte on jõudmas uue eluetapi algus ja tärganud huvi naissoo vastu. Kuidagi enesestmõistetavana lisandusid huvide nimekirja ka suits ja “viin”.

Ajad olid selleks hetkeks niipalju muutunud, et saime oma juhised vastassugupoole kehaliste iseärasuste, nendeni pääsemise ja kasutusjuhendite kohta hoopis teistsuguse meediumi vahendusel, kui meie eakaaslased mõned aastad tagasi.

Nemad pidid oma esimesed teadmised nendest teemadest ammutama vanemate poolt teiste teoste nagu “Ülesküntud uudismaa”, “Kaluri poeg” ja Tammsaare ning Tuglase “Kogutud teoste” taha raamaturiiulisse peidetud kurikuulsast ja legendaarsest raamatust nimega “Avameelselt abielust”.

Üleminekuaja (vara)teismelistega olid aga hoopis teised lood. Meie põlvkonna õnneks või õnnetuseks jõudis tolleaegseid elutubasid kaunistanud meetripaksuste kineskoopidega Hitachidesse, Finluxidesse, Saloratesse ja Grundigitesse läänemaailmas selleks ajaks juba  massiliselt levinud taevakanalite pilt. Koos selle pildiga saabusid hilistel öötundidel, kui vanemad juba magasid,   helesinistele ekraanidele lopsakate rindade ja puhmas alakehasoengutega ihualasti saksa naised. Nendega koos askeldasid ekraanidel “Hollarii juhhuu”, “Ich komme” ja muude saksakeelsete hüüatuste saatel tirooli pükstest välja hüpanud karvased saksa mehed. Ja teleriekraani nurka kaunistas justkui igavesti särava päikesena salapärane, värvilist arbuusi meenutav plönn.

Saksakeelse  nii-öelda “Avameelselt abielust” filmiversioonide ekraanile jõudmise eest tuli tänulik olla ettevõtlikumatele Annelinna, FI või ükskõik millises teises Tartu magalas elanud naabrimehele või naaberkortermaja mehele, kes olid salapäraseid kanaleid pidi endale satikomplekti muretsenud. Aga oli ka tehnikaspetsialiste, kes satelliidipanni maakodu pööningult leitud käepärastest vahenditest ehitasid. Ja elektrotehnilised vidinad tinutasid need oma aja geeniused teadus- ning tehnikaajakirja “Horisont” vahel ilmunud skeemide ja õpetuste järgi kokku. Abimaterjalidena läksid käiku kõikvõimalike erinevate Vene päritolu ning saadaval olnud elektroonikavidinate osad ja mikroskeemid.

Meile Kalda tee 14-sse jõudis see pilt tänu Matile, Saare poe kõrval asunud üheksakordse maja rõdule ilmunud maakera suuruse satipanni omanikule. Aitäh, Sati-Mati!

Aga see kõik oli alles eellugu ja algpõhjuste tutvustamine, mis avas meile, 13-aastastele poisikestele, ukse meelemürkide maailma. Sest kuidagi iseenesest mõistetavana ühendas teismelise aju omavahel Tallinna suitsud, Põltsamaa Kuldse ja juurdepääsu senini kättesaamatus kauguses olnud vastassugupoole kurvilisteks muutunud kehadeni.

Ei kulunudki enam palju aega, kui kolm tilka verd oli üheks talviseks keskööks kolme –  Kaunase, Anne ja Kalda –  tee ristil asunud korteris alkoholikuradile antud.

Sellel 1991. aasta õhtupoolikul seadsime koos kahe julgema eakaaslasega oma sammud Annelinna lõpus asunud sõnadega “УНИВЕРСАМ”, “SÕPRUS” ja “SELVEHALL” “kaunistatud” koledavärvilise fassaadi taha peitunud taarapunkti  ning alkoholipoe poole. Et seal taarapunkti viidud piimapudelite vastu saadud rublade eest paar pudelit peeti ja kaks sinivalgetes värvides pakki Tallinna suitsu muretseda.

Jätkub...