Nagu ma eelnevalt juba
mainisin, oli peldik pinnakatel erinevateks tegevusteks alatasa hõivatud.
Siinkohal olekski ehk paslik Tšehhovi tuntud tõde parafraseerida: kui esimeses
vaatuses on peldikut mainitud, siis hiljemalt viimases vaatuses peab sealt ka
mingi pauk tulema. Ja tulebki. Rohkem kui üks.
Kes seda teab ja mäletab, mis
põhjusel peetud järjekordse joomingu
käigus avastasime järsku, et juba mõnda aega on üks meie joomakaaslane kuhugi
kadunud.
Müstilisele kadumisele tõi
selguse nõukaaegse T-tähe kujulise tüüpprojektiga 3-toalise korteri
põiekergendusministeeriumi ukse taha tekkinud elav järjekord. Selleks, et
kadunud joomakaaslase ja kitsast koridori ummistava järjekorra vahel seoseid
luua, ei olnud just kurikuulsa matemaatiku Alan Turingi ajusid vaja. Vaja ei
läinud ka kõikjal UFO-sid ja vandenõusid nägeva Fox Mulderi abi.
Oli ilmselge, et meie sõber
asub teisel pool peldiku ust. Aga esialgu ei kostnud vaatamata kadunukese
korduvale nimepidi hõikamisele ebaprofessionaalselt värvitud hallikasvalge ukse
tagant piuksugi. Tulemusi ei andnud ka käskivas kõneviisis morsesignaalide uksele tagumine.
Kuigi kadunud joomakaaslase
juhtum ei kuulunud X-Failide hulka ega Fox Mulderi pädevusse, saime me selle lahendamisel abi ikkagi paarikümne
aasta tagusest ajast. Meile tulid minevikust kaudselt appi nõukaaegsete
paneelmajade projekteerijad, ehitajad, uksemeistrid ja brigadirid. Nimelt ei
klappinud tollal laialdaselt levinud kommuni(smi)katsioonihäirete tõttu 99-l
juhul 100-st omavahel mitte ükski ukseleht uksepiitadega ja uksepiidad
ukseavaga.
Kuna kehtis plaanimajandus ja lehvisid
loosungid stiilis “Viisaastak nelja aastaga!”, tähendas see põhimõtteliselt
seda, et kõik tuli omavahel kuidagi klappima saada. Ka 70-se laiusega uks 90-se
laiusega ukseavasse. Või vastupidi.
Selle tulemusena võis ilma ust
avamata potil istuvale pereisale lugemiseks värske ajalehe Edasi anda. Või värske
Burda koos selle vahel olnud lõigetega ükskõik
millise uksekülje vahelt peldikusse pereemale susata.
Tolle 93-nda aasta pinnaka uks
oli õnneks veel selline eksemplar, mille vahelt oleks Edasi asemel korraga
sisse mahtunud isegi Hommikuleht, Päevaleht ja Rahva Hääl (mis 95-ndal Eesti Päevaleheks
ühinesid). Kuna aga peldikusse sulgunud sõber ei vajanud ilmselt isegi Maajat,
siis torkasime me ukse vahelt sisse hoopis oranži värvi ebamugava
plastikkäepidemega kööginoa...
... mille abil me luku lahti
muukisime.
Koos uksega avanes meile
unustamatu vaatepilt, mis sisaldas ka kadunud sõpra.
Esialgsest peldikusse minemise
eesmärgist tulenevalt oli kutt alustanud teksapükste ja alukate allalaskmist, kuid
põlvedeni jõudes oli jaks otsa saanud.
Või siis pakilisemad (või pakkimise) probleemid üles kerkinud.
Et kutt oli keskmisest pikemat
kasvu ja muidu ontliku olemisega, siis oli distantsilt niigi madalasse
peldikupotti kettimine ja sellega kaasnevad võimalikud pritsmed väljaspool
klosetipotti tema jaoks ilmselgelt nii komplitseeritud kui ka ebaeetilised.
Kiireloomulise olukorra
lahendamiseks oli ta põrandale külili heitnud ja pikad jalad ümber poti konksu
tõmmanud. Sest teisiti ei oleks ta kitsasse ruumi ära mahtunud.
Vöökohast ülespoole jäänud
vibalik keha oli aga võimatuna tunduva nurga all käte abil poti külge
klammerdunud. Ja selles asendis magas meie sõber poti äärt padjana kasutades õndsa
und. Kõige krooniks oli tulevane oma alal üsna tuntud spordimees enne magamajäämist
päevinäinud (õigemini tuhandeid tagumikke näinud) prill-lauale oma huultega endiselt
kestva suudluse vajutanud. Kusjuures poolenisti prill-laua külge kleepunud
huulte vahelt immitses poti põhja poole kirju toidulisanditega tatilint. Vaat
see oli alles vetsumusi!
Ühe hilisema korteripeo käigus
ärkas üks mu teine sõber pühapäeva varahommikul ühes poolvõõras korteris
meeletu kusehäda peale. Sellesse korterisse oli ta eelmisel ööl mingitel
segastel asjaoludel pidutsema sattunud.
Vaatamata varahommikuni kestnud
peole ja kõigest paaritunnisele unele selgus, et ta ei olnud ainus, kellelt
häda une oli viinud. Peldik oli juba hõivatud.
Aga kus häda kõige suurem, seal
abi kõige lähem. Või siis “Häda ajab härja kaevu”. Kuna mu sõber on üsna suurt
kasvu, siis sobib see viimane vanasõna veel eriti hästi. Kuid kergete
modifikatsioonidega.
Häda ajab härja trepikotta
(kusele). Annelinna vanasõna aastast 1994.
Et häda oli muutnud
väljakannatamatuks, seadiski härjakerega sõber oma sammud üheksakordse maja
trepikotta.
Tüüpprojektiga Annelinna
üheksakordsete paneelmajade trepikojas tundus talle kõige loogilisema
põiekergendamise kohana pool korrust all- või ülalpool liftiuste ees asunud
koridorinurk. Ja sinna ta oma sammud aluspükste väel seadiski. Unesegane ja
endiselt ka silmini täis.
Asjad aetud, hakkas ta end
korterisse tagasi sättima, kuid põrkas siis ootamatu takistuse otsa. Nimelt oli
ta kusemise käigus ära unustanud, kas ta läks sinna pool korrust allapoole või pool korrust
ülespoole. Omaette nina alla – “Kurat, üles või alla, alla või üles?” –
pomisedes viis maa külgetõmbejõud tema pehmete pedaalide otsas taarunud koguka
kere siiski pool korrust allapoole. Kohale
jõudnud, astus ta välisuksest sisse, kooberdas elutuppa, viskas
diivanile pikali ja jäi uuesti magama.
Tagantjärele on väga raske
hinnata, kas ta magas minuti või tunni, aga teada on see, et ta ärkas kohutava
kriiskamise ja teda üle keha tabanud hoopide peale.
Lõpuks sai sõber luugid läbi
raskuste selleks piisavalt lahti aetud, et toimuvast enam-vähem adekvaatne
ülevaade saada. Selgus, et tema kallal jätkuvalt kestnud vägivallaakti autoriks
oli silmnähtavalt ärritunud kerekas ja auväärses eas vanaproua, kes teda meeleheitlikult
põrandaharjaga tagus.
Vägivaldsele vanaprouale elas
ohutust kaugusest kaasa puudulike proteesidega ratastoolis istunud kereka
naispensionäri üllatavalt elujõuline vanaema. Kui arvestada tema kaasaelamise
intensiivsust koos selle juurde kuuluva kriiskava sõjakisa ja kätevehkimisega,
pidi ta kõrgeealiste kisakooritüdrukute klubis veel endiselt tegev olema.
“Lüü tedä! Lüü tedä! Vilutaaaa!
Lüü tedä! Lüü tedä! Vilutaaaa! Aa välla see kuladima kaabak! Kauu välllaaa
pelvelt!” kisas ratastoollane vahetpidamatult ja vehkis kätega sünkroonis
kaasa.
Hullunud vanamuttide esialgu
ilmvõimatuna tundunud äkiline korterisse ilmumise põhjus hakkas selguma alles
siis, kui ehmatusest šokis, kuid sokkideta ning ainult alukatesse riietatud
sõber oli harjavarre abil piisavalt kaineks ja ärksaks taotud.
Elutoas selgema pilguga ringi
vaadates jõudis ta järeldusele, et nii lühikese korterist eemal viibitud aja
jooksul ei oleks isegi sajaliikmeline tööbrigaad suutnud seintel tapeeti
vahetada, sektsioonkappi ümber tõsta ja tavalist diivanit nurgadiivani vastu
vahetada.
“Järelikult on vale korter!
Oleks pidanud ikka pool korrust kõrgemale minema! Ja üleüldse, miks nad siis
hoiavad oma korterite välisuksi lukust lahti? Seda enam, et terve trepikoja
jagu uksi sarnaneb üksteisele enamalt jaolt nagu kaks tilka vett.” Mõnekümne
sekundiline mõttekäik läbi tehtud, kadus sada kilo kaaluv trussikutesse
riietatud sõber korterist kiiremini kui dopingut tarvitanud Ben Johnson pärast
100 meetri jooksu stardipauku.
Vajutame nüüd nupule fast/forward
ja peatume sadakond pidu hiljem, umbes 1996. aastas, kuid enam-vähem samal
teemal.
Seekordseks pinnaks oli
Annelinna korteri asemel üks ehitusjärgus ridamajaboks. Kui ma õigesti mäletan,
oli see reedese raju peo laupäevane afterparty.
Enamik seltskonda istus tulevasse elutuppa kuhjatud lauavirna otsas. Kes
lahendas järgmist moosiveega segatud viinakoksi, kes jõi siidrit, kes õlut. Ja
äkki avaldas üks väsinud ning unise olekuga tšikk soovi tass kohvi saada.
Seepeale kargas lauavirnalt
abivalmilt üles juhuslikult meie seltskonnaga liitunud noor ehitusmees (kellest
sai hiljem minu väga hea sõber) ja teatas: “Ma lähen teen kohe kohvi. Mul on
üleval keedukann ja spiraal olemas. Ja kohvipulbrit peaks ka olema.”
Kutt kadus teisele korrusele ja
oli sealt kümnekonna minuti pärast
tassi aurava pätikohviga tagasi. Kes veel ei tea, mis pätikohv on, siis see on
kruusipõhja pandud ja keeva veega üle
valatud kohvipuru. Oma kohvi üle überõnnelik tšikk kurtis küll natuke imeliku
kõrvalmaitse üle, aga jõi kohvi siiski lõpuni.
Umbes tunnike hiljem taarus
ülakorruselt alla meile tundmatu, suuremat kasvu ja pohmakast paistes näoga
tüüp, kes osutus ehitaja sõbraks Kalleks. Kalle tuli meie juurde, kummutas kõigepealt ilma sõnagi
lausumata pudeli õlut sisse ja teatas siis murelikul ilmel ja käriseval
bassihäälel:
“Kuulge, sorri, ega keegi ei
tea, kuhu sealt ülevalt toast see keedukann kadus? Ma ärkasin mingi hetk jubeda
kusehäda peale üles, aga nii sitt oli olla, et kuidagi ei suutnud välja minna,
ja kusesin sinna sisse. Ausõna, sorri. Ma läheks valaks selle nüüd ära ja loputaks
kannu puhtaks...”.
Nagu arvata võib, puhkes kogu
seltskond meeletult naerma. Välja arvatud kohvisõber, kes sõna otseses mõttes
läks näost kõigepealt roheliseks, siis kollaseks ja siis tulipunaseks.
Keegi pakkus naeruturtsatuste vahel
lohutuseks välja, et tšikk ei muretseks, kuna ilmselt auras kusi vee keemisel
kannust ikka välja. Aga see lohutus jäi üsna üürikeseks, kuna hetk hiljem
avaldasin mina oma arvamust:
“Kurat, minu arust peaks esimese
asjana tavaliselt ikka vesi ära aurama.”
Pärast järjekordset pikemat hüsteerilist
naeruseeriat teatas ehitusmees: “Mulle tundus see kuidagi kahtlane jah, et kui
vesi, vabandust, kusi keema läks, siis see vahutas kuidagi jube kahtlaselt...”
See, mis järgnes, oli juba naeruagoonia....Sel
tšikil kulus õige mitu aastat, et kellegi kohvipakkumise peale enam näost mitte
teist värvi minna.


Väga lahe on neid jutte lugeda, paraku olin neil aastatel vaevu sündinud, kuid lahe on teada, mis elu siis käis :)
VastaKustuta:) Mul on seda ainult rõõm kuulda kui minu juttude lugemine meeldib. Aitäh!
KustutaMul ka tore lugeda :) Läksin 92. aastal alles esimesse klassi, aga elasin Annelinnas kümnenda eluaastani, käisin Kivilinnas koolis ja algkooli lõpupoole ikka teatava kadedusega juba jälgisime vanemaid koolikaaslasi ja majaümbruses elanud pubekaid, kellel oli ilmselgelt väga lõbus elu. Hea siit nüüd lugeda, milline täpselt.
VastaKustuta:) Tore kuulda, et meeldis.
KustutaSellega seoses tuli mulle meelde sõber, kes umbes 5. aastat tagasi, peale järjekordset käraka panekut, umbjoobes koju naases. Öösel tekkis härral kange sitahäda, mistõttu ta omast arust end peldikusse kergendama läks. Hommik saabus naise kisa peale, kes avastas, et mees oli magamistoa lävepakule sittunud.
VastaKustuta:)
Kustuta