Tartu 35. Lastepäevakodu

Alumiiniumist söögiriistade ja rauast mänguasjade ajastul  aeti mind elus esimest korda turvalisest kodukeskkonnast välja ja viidi vastu tahtmist lasteaeda.

Nõukaaegse paranähtusena ilmusid lasteaiad (aga vahest ka koolid) mikrorajoonidesse tihtipeale kahekaupa. Nii oli ka minu lapsepõlve alguses Annelinnas kahe kõrvuti asunud kooli lähedusse kaks identse välimuse ja sisemusega  lasteaeda kerkinud.

ENSV - aegsed mikrorajooni detailplaneerijad olid aga mingil põhjusel kaks hoonet niimoodi planeerinud, et nende vahele oleks täpselt veel üks lasteaed mahtunud. Oleks võinud need kaks ju omavahel kokku ehitada ja ühe seina jagu vähem materjali kulutada. Rääkimata kokkuhoiust, kui nad oleksid paari hoovi kaugusel Kaunase puiesteel asunud lasteaia kahe olemasoleva vahele planeerinud. Justkui kolme boksiga ridalastepäevakodu. Kolme vaheseina jagu vähem kulumaterjali ja hunnik rublasid justkui maast leitud.

Aga iseloomulikult alumiiniumkahvlite ajajärgule kokkuhoid ja optimaalsus kedagi ei huvitanud. Potentsiaalne lisalasteaiaboks asendati haljasalariba, kõrge traataia ja asfalteeritud kõnniteega.

Neist viimase planeerimisel oli aga eelarvestaja teekattematerjalide arvestamisel millegagi puusse pannud, sest nii kaugele kui minu mälu ajalugu säilinud on, mäletan ma seda kõnniteed alati ühtemoodi mõrase, aukliku ja ebaühtlasena. Kes teab, ehk süüdistan ma eelarvestajat ilma asjata ja tegelikult nautis mõni tollane KEK-i brigadir oma suvekodus asfalteeritud ja umbrohuvabasid peenravahesid.

Ei ole halba ilma heata, sest lastele see kõnnitee meeldis. Kevadeti ja sügiseti tekkis sinna voolavat vett, lompe ja teisi nanoveekogusid rohkem kui Amsterdamis kanaleid. Ja see kärestik pakkus meile, poisikestele lõbu laialt. Kuna arvutimängude ei olnud veel leiutatud ja laevamudeleid ei olnud lihtsalt saada, siis ujutasime me nendes vihma- ja lumesulamisvete rägastikes üksteise võidu puuokstest, suitsukonidest, põlenud tikkudest ja teistest käepärastest vahenditest meisterdatud laevukesi.

Aga nagu eelnevalt sai mainitud, jäi sellest Annelinna Amsterdamist kahele poole kaks lasteaeda, millest üks oli aastaid minu päevakodu.

Lasteaiahoone nägi välja nagu lähedal asunud Tartu 12-s keskkool, mis ehitamise käigus pooleli oli jäänud. Ehk vana hea nõukaaegsete arhitektide lemmik (või fetiš). H-tähe kujuline põhiplaan, aga paar korrust madalam.

Kõik lasteaiaaegse lapsepõlve mälupildid on mul kevadeti ja suviti ühtlaselt kõrvitsakollased ja sügiseti ning talviti ühtlaselt uduhallid ja kõik sellest ajast säilinud fotod on mustvalged, mistõttu ei suuda ma hoone fassaadi tooni meenutada.

Ja üleüldse on väga raske nüüd, mitukümmend aastat hiljem öelda, milline on see minu kõige esimene lasteaiamälestus. Ja kas need mälestustekillud, mis tükk tüki haaval silme ette kerkivad, on ehedad või aastakümnete jooksul hoopis teistsuguse varjundi võtnud.

Kümnest tuhandest tükist koosnevat lasteaiapuslet kokku panema hakates selgub, et kõige kiiremini saan ma kokku selle pildinurga, kus asub luitunud valge ja toiduplekilise kitli ning mütsiga kokatädi koos tema igapäevasesse relvastusse kuulunud alumiiniumist kastrulitega.

Need hiiglaslikud anumad oli sama ilmetud nagu lasteaiast kiviviske kaugusel asunud üheksakorruseliste paneelmajade fassaadid. Ja pottide põhjad olid nii seest kui väljast tumedamaks kõrbenud kui nõukaaegse Annelinna kuuvalguseta öö.

Tumedat värvi olid ka pudrupottidele ja supipadadele anonüümse alumiiniumpottide markeerija poolt püüdlikult maalitud kirjad - “SUPP” ja “PUDER”ja “LPK 35”. Lühendite lõputus jadas (nagu näiteks EKE, KEK, MTJ, KGB) oma auväärse koha saanud “LPK” tähendas “Lastepäevakodu” ja “35” järjekorranumbrit. Lisan siia meenutuseks ka ühe illustratiivse tähendusega pildi, kus musta "fondi" asemel on kasutatud valget (Aitäh, Merli!).

Arvestades püüdliku kalligraafi poolt maalitud kirjade koledust, oli see ilmselt kalligraafiaakadeemiast  juba sisseastumiskatsetel eluaegse ilukirjutamise keelu saanud. Aga tänu tutvustele oli alumiiniumist söögiriistade ajastul kõik võimalik.

Alumiiniumist söögiriistade ja tolleaegse kokakunsti tippsaavutustega ma nüüd ka jätkan. Aga seda juba järgmises postituses.