90-ndate aastate Tartu noorte peod, korteripeod ja "pinnakad" (esimene osa)

Kolme peale kodudest kokku kogutud piimapudelid ja koorepurgid rahaks tehtud, tuli leida keegi, kes alaealistele tatikatele veinid ja suitsud poest ära tooks. Peagi jäi meile silma läbi ajaloo erinevate ajastute ühe tuntuima eluala esindaja, kes kõikus hullemini, kui tuule käes laperdavad vene naabrimuti pleekinud hiidtrussikud Annelinna hoovi pesukuivatusraudade vahel. Kõikuv parmott oli kohe nõus diileriks hakkama, tingimusel, et maksame talle vahendustasuna ühe odekolonn “Saša”  (oдеколон  „Саша”, „Новая Заря”) ostu jaoks vajaliku summa. Lõime käed ja pärast kümneminutilist närveldamist oli elu esimese pinnaka jaoks vajalik varustus olemas.

Tegelikult andsid  just sellel 1991. aasta Annelinna õhtul, kui iga teine tänaval vastutulija Scorpionsi loo “Wind of Change” algustakte vilistas, lisatõuke elu esimese korteripeo korraldamiseks just minu pinginaabri vanemad. Nimelt sõitsid nad nädalaks Soome ja organiseerisid seeläbi enese teadmata meile elu esimese “pinnaka”.

Tuleb tunnistada, et see ei olnud siiski  päris esimene kord, kui ma teadlikult alkoholi proovisin. Mõned korrad varem olin ma salaja koos onupoegadega vanaisa garaažis lademetes vedelenud kalamehesäärikute sügavustesse peidetud  Žiguli või Kuldse Odra pudeli pihta pannud ja nurga taga kambakesi ära kulistanud.

Tuleb täpsustada, et kalamehesäärikuid oli seal kahel põhjusel. Esiteks tuli vanade eestlate kombe kohaselt neid igaks juhuks tagavaraks soetada, kui sa õnneliku juhuse läbi just siis poodi sattusid, kui  veoautokastitäis kummikuid sinna müügile saabus (siis ju ei teadnud, millal neid järgmine kord jälle osta saab). Teiseks oli minu vanaisa kirglik kalamees, ja mis liigub, see kulub. Erandiks ei olnud ka säärikud. Nagu hiljem selgus, oli neil ka kolmas ja väga praktiline põhjus. Sinna sai toriseva vanaema (jälle sa jood!) eest õlled ja ka mõne pooliku peita! Hiljem võtsid ka lapselapsed muidugi vanaisast eeskuju ja valisid mõne neist õhtuse peo jaoks  käraka peitmiseks välja.

Aga vanaisa garaaži ja kalamehekummikute juurest lähen nüüd tagasi Annelinna Kalda tee kolmetoalisse korterisse, kus toimus meie elu esimene pinnakas ja kindlasti ka elu esimene alkoholijoove.

Üllatuslikult on mul senini meeles kummaline tunne, kuidas pea veidralt surisema hakkas ja tüüpilise Annelinna korteri köögiriiulil seisnud puna-valge täpiliste plekist kuivainepurkide  kirjad silme ees virvendasid. «МУКА», «МАННА», «HERKULO»  ja «TANGUD» vilkusid üles-alla nagu Vene värvitelerite pilt, mis alles pärast rusikaga antud kõvemat matsu paigale jäi. Ajutiselt. Oma järgmist matsu ootama.  Aga meid ei oleks see mats enam aidanud...

 Samaaegselt meie isiklikus väikeses universumis toimunud suurte muutustega muutus radikaalselt ka seda ümbritsev suurem maailm. Kui 13-aastaste tatikate maailma vallutasid peet, plikad ja plommid, siis spordimaailmas vallutas samal ajal kõigi südamed Tallinna “Kalev”, kes ajaloo viimaseks jäänud NSVL korvpallimeistrivõistlustel kuldmedali võitis. Eesti võitis kätte kauaoodatud vabaduse,  kui Eesti Vabariigi Ülemnõukogu võttis 20. augustil  vastu "Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest”. Ja asutati nii paljude noorte tartlaste elu, suhteid ning muusikamaitset mõjutanud Tartu Raadio.

Aga see kõik oli alles suurte muutuste algus. Nii meie väikeses varateismeliste tartlaste maailmas kui ka meist 13 aastat nooremas, äsjasündinud ja taasiseseisvunud Eestis.

See, mis edasi juhtuma hakkas, on näiteks kirjeldatav üheainsa 1991. aasta EMF-i pophiti pealkirjaga “Unbelievable”!

Kuid enne kõike seda “uskumatut” muutust saabus veel varateismelise ea kulminatsioon – üheksanda klassi lõpupidu –, kus leidis aset juba esimene tõsisem jooming. Varusime vanemate sõprade abil ja poodide ümbrusesse justkui sissekirjutatud tundmatute diilerite kaudu tähtsündmuseks varakult neli pudelit Põltsamaa Kuldset ja kaks pudelit ühest sõbralikust sotsmaast pärit vermutit. Hiljem viimast degusteerides selgus, et kirju sildiga edevas pudelis peitus paks ollus, mis meenutas maitselt hallitama läinud viinamarjade ja võilillevarte segu, mille jubedat maitset oli püütud nisuviinaga pehmendada või peita.

Enne sisust vabanemist tuli kalli kraamiga täidetud pudelitel aga läbida omapärane teekond.  Roolirattaga M/S Georg Ots trükisega popist kilekotist rändasid nad ühte Annelinnale tüüpilise, ebastandardsetest servamata laudadest kokku löödud keldriboksi. Seal leidis kallis kraam endale ajutise pelgupaiga kartulisalve põhjas, kevadeks veel alles jäänud talvekartulite all. Kui kätte oli jõudnud õige aeg, jätkus pudelite rännutee pärast  mullast puhastamist meie kooli 9b klassi rõivistus asunud jalanõudekappi. Standardmõõtudes jalanõude kapp, mis oli arvatavasti meie kooli pidevalt tumepruuni baretti kandva tööõpetuse õpetaja käsitöö tulemus,  oli aga nii ebastandardsete mõõtudega, et pudelite peitmine sinna oli omaette vägitegu. Aga hakkama me sellega saime. Nädalajagu päevi hiljem võtsime me pika teekonna läbinud pudelite sisu lõpuks kasutusele.

Veini ja vermuti nime all müüdud pudelist väljaveniva jälkuse kogused olid esimest korda nii suured, et kadusid igasugused tol ajal ületamatuna tundunud barjäärid. Hilistel öötundidel Tartu 12. Keskkooli aulas mänginud Laskovõi Mai «Белые розы» ajas muidu kõige häbelikumad tüübid teiste, ontlike klassi- ja koolikaaslaste ning üksikute õpetajate ette aula lavale vene diskorütmide saatel keksima ja peamiselt korvitossudesse või botastesse higistama topitud pehmeks joodud jalgu võngutama. Varajastel hommikutundidel kõlanud bändi Guns N´ Roses “Don´t cry” saatel õõtsumine viis asjad aga isegi nii kaugele, et julgemad krabasid oma vastassoost tantsukaaslasi justkui möödaminnes tagumikust. Jõuti isegi suudlemiseni. Ja üks klassivend oksendas oma osa vermutist kooli staadionil  viis aastat ilma võrguta olnud roostes jalgpalliväravasse. Seisuks jäi 1:0.

Aga kõik see oli endiselt alles sissejuhatus sellele hullusele, mis meid ees ootas. Käes oli murdeea murdepunkt ja alates sellest lõpupeost hakkasid sündmused uskumatult pöörase kiirusega arenema.

Väiksematest köögiistumistest progresseerusid valguskiirusel valgustkartvad ja kogu korterit, suvilat või maja hõlmavad suured labrakad. Õlu ja vein asendusid üleöö (sala)viina ja Royali piiritusega. Järjest rohkem ilmus algajate lakkekrantside hulka  nii tuttavaid kui võõraid ning vanu ja ka uusi nägusid. Ja üha enam liitus üritustega erinevate mõõtude, oleku, välimuse ja huvidega  tšikke.

Terve keskkooliaeg möödus järgmise joominguni jäänud päevi lugedes ja järgmise ning ülejärgmise pinnaka plaane tehes. Päevad möödusid ootuses, et kelleltki laekuks uudised nädalavahetusel maale või suvilasse minevatest vanematest. Eriti õnnelikud olid need seltskonnad, milles kellegi vanematel tekkis seoses kardinaalselt muutunud poliitilise olukorraga võimalus Soome maasikaid korjama või talutöödele minna.

Peaasi, et saaks jälle ühe järjekordse korteriläbu korraldada ja “eitesid” või “näkke” külla kutsuda ning ennast saki alla  tõmmata, tahma juua või korralik kuul pähe tõmmata.

Kasutati kõikvõimalikke nippe, et täisväärtuslike pidude jaoks seibi, plekki, pappi või rulli sebida. Käiku läksid erinevad legendid järjest tihedamalt kogutavate klassirahade kogumise kohta. Kuidagi kahtlaselt tihti hakkasid toimuma raha nõudvad “klassiekskursioonid”. Polnud haruldane, kui hoiti kokku ka söögiraha ja lõunasöögi arvelt. Ja salapärastel põhjustel läks muidu koduköögi laua alla kõigile pereliikmetele jalgu jäänud taara sealt kusagile kaduma. Hüppeliselt kasvas huvi vanemate või nende tuttavate töö juures taskuraha teenimas käia. Kõik toimus ainult ühe eesmärgi nimel – et pinnakad saaks peetud ja kõik linna koolidiskod ning Anne Centrumi üritused läbi käidud.  Kui sind seal ei olnud, siis ei olnud sind olemas.

Jätkub...