Pisikese puust linna kõige
suurema mikrorajooni ainsa tiigi naabruses asus üks punastest tellistest laotud
ühekordne hoone. Siis kui seda tüüpi hoonetel veel iseloomu oli, aga kaupa ei
olnud, kutsuti seda ehitist Saare kaupluseks. Hõbedaselt läikivate traadist
painutatud ostukorvide ajal oli see kauplus minu kodupood. Saare pood.
Kuigi üsna lähedal, nii
lühikese jalutuskäigu kaugusel, asus ka Saare sõsarpood Anne, tollal nii moodne
Sõpruse selvehall ja Kivilinna kauplus, oli Saare pood koos oma tuttavate
müüjate, juurviljaputka, taara vastuvõtupunkti, gaseeritud vee aparaatide,
kukekomme ja nartsisse müütavate mutikeste ning kollaste kaljavaatidega mulle
kõige kodusem.
Küll siis oli lihtne. Kui sa
telefoninappuse käes kannatava Annelinna aegadel kokku leppisid, et kohtume Saare, Anne või
Sõpruse poe ees, siis oli kohe selge, kuhu sammud seadma peab. Nüüd on küll
kõigil telefonid, aga mikrorajooni sisekosmoses peituvaid Annet, Saaret ja
Sõprust kutsutakse ühe iseloomutu nimega. Maxima.
Vähemalt minuealistel ja
vanematel võib täna päris tihti umbes selliseid alljärgnevaid telefonivestlusi
ette tulla.
Saame Annelinnas Maxima juures kokku. Oot, millise? Selle ühe iksiga.
Okei, aga oota nüüd - need Annelinna
omad on ju kõik ühe iksiga... No tead küll, selle valge plekiga ülelöödud
Maxima poe juures. Aa, jajah. Aga oota, need kõik on ju valge plekiga üle
löödud. Nojah, seda nüüd küll. Ma mõtlesin seda Maximat, mis vanasti Saare pood
oli. Aa, no öelnud siis kohe. Tulen!
Aga miks minu kooliteele jäänud
pood just Saare poeks nimetati? Anne luhale kerkinud kivilinna keskel asunud
kauplusel ei ole ju mitte ühegi saarega mitte mingisugust seost? Kui üldse
mingisuguseid meelevaldseid seoseid luua saaks, siis ehk poe kõrvale kaevatud
tiigiga. Ehk kui juba veekogu on, siis miks mitte ka üks saar.
Kusjuures selle tiigi kaldal
oli vaatamata ujumiskõlbmatusele ka oma “rannavalve”, kes hooajal tiigiäärsetele
laudadega kaetud poolkaares betooniribale istuma kogunesid ja ümbritsevat
hoolega silmas pidasid ning valjuhäälselt kommenteerisid. Samuti oli see tiik tollal
kalameeste seas väga populaarne, keda seal tihti õngitsemas võis näha. Kuigi
kala pole vähemalt minu teada seal kunagi olnud. Aga nojah - kui kala ei võta
siis kalamees ju ikka võtab. Ja üht-teist sai ju võtta kohe sealtsamast, Saare poest.
Minu kodupoest, kus peaaegu
kunagi fantat ei olnud.
See eest oli seal igasuguseid
teisi produkte, subprodukte ja põnevaid tollele ajastule omaseid nähtusi.
Enne kaubariiulite vahele
jõudmist tuli välisukse juurest traadist ostukorv kaasa haarata. Sest ilma
ostukorvita ju ei teenindatud. Ja kuna ostukorvide arv oli limiteeritud, tuli
tihtipeale ühe tolleaegse shoppamisega seotud nähtusega kokku puutuda. See
paranähtus oli ostukorvide ootejärjekord.
Kohe kindlasti kohtas seda
nähtust kaubapäeviti. Korvisaba lookles siis õige mitu ringi poe eessaalis ja
sabaots ulatus vahel uksest väljagi. Tollal tuntud multifilmimõõtühiku järgi
oli see boamaona looklev saba ikka oluliselt pikem kui 38 papagoid pluss üks
papagoi tiivake.
Aga ootesaalis ei olnud ainult järjekord. Seal oli ka eraldi
alkoholilett (hiljem kohvik), kus lisaks kärakale olid letil need tollal nii
ägedana tundunud mahlakoonused. Kümme kopikat ja teeklaasitäis tomati-või
õunamahla oligi sinu! Lisaks mahla-teeklaasile oli multifunktsionaalne klaas
letil kasutust leidnud ka teelusikahoidja-teeklaasina ja soolatops-teeklaasina.
Mis iganes põhjusel oli sellest letist lisaks alkoholile ja koonusmahlale
võimalik osta ka suitsu ja kamašokolaadi. Oh olid alles ajad...
Kui tavalised inimesed ostukorvi- ja kassasabades seisid, oli
kaks eraldi kategooriasse jaotatud ostlejaid, keda eelisjärjekorras teenindati.
Need olid sõjaveteranid ja paljulapselised vanemad. Kuigi
sõjaveterane oli välimuse ja hoiaku järgi lihtsam ära tunda kui paljulapselist
ema või isa, pidid mõlemad oma eelisjärjekorraõigust võimude poolt väljastatud tõendiga
tõestama. Kellel eelisjärjekorraõiguslastest omakorda eelisjärjekorraõigus oli,
seda ma enam kahjuks ei mäleta. See eest on mul meeles nii mõnigi vahejuhtum,
kus raud-ja kuldhammastega varustatud veteranid eelisjärjekorras
üksteisest ette trügida üritasid. Sõnakalt vaieldes, kes neist kõige
veteranim veteran on. Õigustades, miks just tema peaks kõikidest kõige ette saama.
Nii armsalt nostalgiline lugemine. Saare oli ka minu kodupood. Loos mainitud Kivilinna ehitati aga päris palju aastaid hiljem. Mahlakoonused ja kamašokolaad...olid ajad! Poe ees oli ka väga populaarne gaseeritud vee automaat.
VastaKustutaAitäh :) Kui rohkem soovite lugeda, siis on minu juba aasta tagasi ilmunud raamatus "Linn on minu - Tartu tahavaatepeeglis" sellest kõigest koos rohke fotomaterjaliga palju põhjalikumalt kirjutatud.
KustutaSaare - samanimeline tänav on teiste puunimeliste tänavate seas teiselpool Sõpruse pst. Võibolla seos sellega? Ehkki too tänav on küll Anne poele lähemal. Veidi kahtlen, et kas mahl 10 kop. oli. Pigem 3 või 5 kop. Kase-õunamahl näiteks. Ja seal tiigis oli kala küll.
VastaKustutaSee võis tõesti nii olla. Mahla maksumus oli 80-ndate lõpus veidi kõrgem kui gaseeritud vee automaadi siirupise vee hind. Ma ei olnud ise ka selles hinnas kindel, aga mitmete tagasiside andjate hulgas jäi domineerima 10 kopikat. Eks see hind aegade jooksul veidi muutus.
KustutaKristjan - siiski, siiski. Viinamarjamahl oli kõige kallim ja oli 18. Tomat oli 10, muude suhtes mul enam mäletamisi pole, aga küllap nad siis nende kahe vahele jäid :-)
KustutaMahlad olid erinevad ja erinevad olid ka hinnad - kòige soodsamad ja minu lemmikud olid kòrvitsamehu ja tomatimahl - 9 ja 10 kopikat. Òuna ja òuna-viinamarja olid kallimad - tervelt 14 kopikat 🙂. Kasemahla sai kauplusest seest ja 3-e liitrine purk maksis minu màlu jàrgi 3 kopikat. Oli selline magus valge vesi, aga mulle toona maitses. Pàris kasemahlaga oli sel vedelikul ilmselt vàhe ùhist.
VastaKustuta