90-ndate aastate Tartu noortepeod, korteripeod ja “pinnakad” (kolmas osa). Mida 90-te pidudel joodi

Kui me esimest korda 13-aastastena oma varbad alkoholiookeani kastsime, ei osanud keegi arvata, kuidas salakaval hoovus meid endaga keset tormiseid elumere laineid kannab. Süütud õllelonksud ja veinimekkimised  muutusid peadpööritava kiirusega non-stop joomaralliks. Märkamatult sai Põltsamaa kuldsest Agdam ja Agdamist Surm Purjede all, millega koos purjetasid lauale salaviin ja Royali piiritus.

Tuletan igaks juhuks meelde, et “Surm purjede all” oli pooleliitrine Liviko viin, mille siniste kirjadega mustas raamis ja valge taustaga etiketil oli kujutatud merel seilav purjekas. Purjelaeva pildiga pudeli sisu oli aga nii jubeda lõhna ja maitsega, et isegi väikeste koguste joomine tõi kaasa väljakannatamatu pohmaka.

Eespool nimetatud jookide sekka mahtusid muidugi ka Maasika musi, Ploominalivka, Sovetskoje ja Vana Tallinn, mis tekitasid tegelikult kolm korda hullemaid järelkajasid kui eespool mainitud Surm purjede all. Rummist, cuba-librest, džinntoonikust, B-52-st, margaritadest, Cosmodest  ja teistest tänapäeval nii tavapärastest jookidest ei olnud meil tollal õrna aimugi.

Iseenesest mõistetavana oli pinnakatel, läbudel ja labrakatel esindatud kogu saadaolev õllevalik. Ja suuremate ürituste korral sai lahtist õlut isegi Tartu Õlletehase väravast vaadiga ostetud. See oli küll üliodav, aga  talumatult vastiku maitsega.  Lisaks avas selle joomine juba mõne tunni pärast kõikvõimalikud kehaavaused, millest joodud solk erinevas vormis väljuma hakkas.

Esindatud oli ka kaubandusvõrku äsjailmunud lahja “gin”. Seda, tihtipeale 1,5-liitrisesse pudelisse villitud “karastusjooki” tarbisid peamiselt siiski tüdrukud. Samas ei jäänud gini puudumisel neil joomata ka mitte ükski teine lauale toodud jook.

Tegelikult jõid kõik seda, mis parasjagu kättesaadav oli. Peamiselt sõltus joogivalik rahalistest võimalustest, mis kippusid tihtipeale napiks jääma. Sest  üheksakümnendate alguse segasel üleminekuperioodil olid piiratud nii kooli kõrvalt töötegemise kui ka vanemate rahakotist taskuraha saamise võimalused. Kümnendi keskpaigaks oli olukord seoses kapitalistliku maailmakorra võidukäiguga muidugi juba hoopis teistsugune.

Kuid enne seda tuli kehvematel päevadel piirduda heal juhul Äpu viina ja kraaniveega. Halvemal juhul tuli aga näiteks loominguliselt läheneda kodudes tumepruuni sektsioonkapi spoonitud baarikapiukse taga peitunud poolikute pudelite sisu vähendamisele. Ja nii, et vanemad midagi aru ei saaks.   

Loomingulise lähenemise taktikaid oli tegelikult kaks.

Neist esimene nägi ette kõigist baarikappi arusaamatul eesmärgil tagaseina paigaldatud peegli ette rivistatud poolikutest pudelitest sellise koguse ümbervalamist oma pudelisse, et see vanematele märkamatuks jääks.

Baarikapis olnud erinevate pudelite sisu kokkuvalamisega tegime me enese teadmata tegelikult ajalugu, sest segasime kokku Eesti esimesed Long Islandid. Mis siis, et koostisosad varieerusid mujal maailmas levinud legendaarse kokteili omadest oluliselt.

Kui muidu segatakse see kokteil kokku  džinnist, tequilast, rummist, cointreaust ja viinast, siis meie valasime omavahel kokku odava vermuti, viina, Vana Tallinna, piparmündilikööri, muskaatveini ja tünnikonjaki. Nagu koostisosade järgi arvata võis, maitsesid kokkusegatud kombod koledamalt kui käärinud kaamelipiim ja lõpetasid lõbusalt alanud õhtud üsna suure tõenäosusega kuskile Annelinna majade vahele jäetud korraliku ja värvikireva “Balti” ketiga.

Vahelejäämise võimalus oli sellise taktika puhul aga suhteliselt olematu, sest juhul kui emad tõesti pudelite sisu minimaalset kahanemist tähele panid, läks süü tavaliselt isade kraesse. “Kuradi lakkekrants ja salajoodik, jälle oled sa baarikapi kallal käinud ja pidulikeks puhkudeks kõrvale pandud likööri joonud.”

Teine taktika oli veidi keerulisem ja nõudis kahe kõrva vahel asunud suure muhu veidi aktiivsemat ragistamist. Nimelt tuli appi võtta tolleaegsest köögist saadaolevad ained, et nende abil eelnevalt pudelitest ümbervalatud sisu asemele sarnase viskoossuse ja värvitooniga asendusvedelik luua. Näiteks sai mõnest tumedamat värvi siirupist, kohvist ja veest kokku segades Vana Tallinna sarnase tinktuuri, mis tuli siis pudelipõhja alles jäetud originaaltoodanguga läbi loksutada ja pudel uuesti oma kohale asetada.  

Hoopis lihtsam oli viina asendamine. Peale soovitud koguse viina enda taarasse ümberpaigutamist tuli see asendada veega, seejärel hoolikalt läbi loksutada ja oligi baarikapis endine seisukord taastatud.

See eest oli hiljem oluliselt keerulisem vanematele külla tulnud inimeste nägusid taastada kui nad pahaaimamatult isetehtud Vana Tallinnat või veega lahjendatud viina mõne piduliku sündmuse puhul elutoas lahtilöödud klapplaua ääres pitse kokku lüües degusteerisid.  Rääkimata sellest, et kahjuks kippus  eelmisel õhtul külaliste efektiivsemaks võõrustamiseks sügavkülma valmis pandud veega lahjendatud viinapudeli sisu mingil seletamatul põhjusel seal ära jäätuma...

Aga korra või kaks õnnestus pidude päästerõngana külmkapist avastatud tolleaegse kodukootud alkoholimaailmas levinud tiigripiima nimelist popphitti kasutada. Tiigripiima nime taga peitus omavahel kokku segatud viina, rõõsa koore (või kondenspiima), suhkru, vee ja vanilliini kokteil. Kuna mingil imelikul põhjusel oli see tihti klaasist piimapudelisse kokku segatud, siis oli külmkapist kadunud pudeli kohta hiljem esitatud legend halvaks läinud piima kraanikaussi valamisest piisavalt kindel alibi.

Ja vahest haruharva õnnestus mõnel sõbral vanaisa garaažis või keldris tiksunud puskariaparaadist limonaadipudeli jagu joovastavat vedelikku pihta panna. Mis seal salata, maitse oli sellel õige jube, aga mis meil hädaga ikka üle jäi. Sest nagu ütleb alkohoolikute vanasõna – “Süüa tuleb, aga jooma peab!”.

See eest saime parematel päevadel endale lubada näiteks Punamütsikest, Leopoldi (liitrine viin), Surma Purjede all või pudeli Royali piiritust (veega lahjendatult umbes neli viina). Pealevõtuka, lahjendaja ja maitseandjana kasutasime peamiselt (nagu vist suurem osa eestlastest) oranžis punase korgiga plastmassist plännis poelettidele ilmunud müügihitti, Mehukatti siirupit.  Ja muidugi vett. Nii et ka meie olime enese teadmata  ühed paljudest, kes aitasid Toomas Toolil miljonäriks saada. Ja kui Mehukatti jaoks enam raha ei jätkunud, siis asendasime selle vanaema keldrist näpatud mustikamoosiga. See ei olnud oluline, et hiljem peole jõudes olid keel ja klahvistik tumesiniseks värvunud.  

Muidugi kõlbasid Mehukatti asendusena ka kõik teised moosid, hoidised ja siirupid, mis keldris vähegi saadaval olid. Näiteks oli meie seltskonna hitiks klassivenna keldris lademetes olnud kirsi-aroonia siirupi, vee ja Royali kokteil, mille me “värviliseks” ristisime (mujal ringkondades kutsuti selle analooge ka vikatiks). Kui klassivenna ema ühel päeval juhuslikult keldrisse sattus, leidis ta hämmeldunult eest ainult tühjad riiulid. Küsimuse peale, kuhu keldrist kõik siirup ja mahlad kadunud on, vastas klassivend: “Need lihtsalt maitsevad nii hirmus hästi, et me ei saanud nende joomisega kuidagi pidama.”

Mõnikord tuli ette ka ekstreemsemaid olukordi, kus viinamaitse loputati pealevõtuka puudumisel alla poolmagusa soome sinepi või ketšupiga. Aga häda korral joodi ära ka kogemata punase sõstra mahlaga klimpi aetud hägune salaviin, mis lõhnas ja maitses nagu kangestatud klimpidega 40-kraadise alkoholisisaldusega seebivesi.

Mainimata ei saa jätta, et tina panemise kõrvale kimuti ohtralt suitsu. Eriti veel siis kui tekkis oht, et tinti kipub londi umbe tõmbamiseks, käpa mahasaamiseks, lampi joomiseks või tahma jäämiseks puudu jääma. Käiku läksid nii põhu- ja sõnnikumaitselised Djubekk, Ekstra, Rumba, Priima ja Leek. Aga ka Bond, Lucky Strike, Magna, Salem, Form ja teised popimad plommid. Nagu kärakaga, nii ka suitsudega - tõmmati seda, mis hetkel taskukohane ja kättesaadav oli. Suitsu pahviti meeleheitlikult iga kärakalonksu vahele, et igal juhul korralikuks peoks vajalik konditsioon ja kõikumise tase saavutada. Käiku läksid ka teised kõikvõimalikud linnafolklooris levinud suitsu ja alkoholi koostarbimise kombinatsioonid, et ikka kindlasti võimalikult maksimaalne joobeaste saavutada.

Suitsu tõmmati ohtralt ka väljaspool labrakaid. Koolivahetundide ajal, õhtuti Annelinna vahel hängides ja isegi Kanali ääres jooksutundides käies, aga ka suure pohmakaga pinnaka järgsetel hommikutel ärgates.

Tihtipeale ei olnud midagi erilist ka selles kui nendel hommikutel lõpuni tõmbamata konid kaminast, tuhatoosist, tordist või viinaklaasist välja otsiti ja need kuni poole filtrini ära kimuti. Viimases hädas läks käiku ka vanaisade ja vanaonude tagant näpatud filtrita Belamorkanalid ja muud jubedamaitselised ning ülikanged sigaretid, mille otsa jõhkra maitse leevendamiseks eelmisel õhtul tõmmatud suitsukonide küljest eemaldatud filtrid installeeriti.

Aga justkui üleöö leidsid aset suured muutused. Avanenud piirid, läänemaailma mõjud ja kauaoodatud kapitalismi võidukäik tekitasid isegi koolipoistele ja värsketele keskkoolivilistlastele erinevaid rahateenimise võimalusi. Poodide alkoholiletid venisid kordades pikemaks ja muutusid pead segiajavalt värvikirevaks. Pinnakatele, labrakatele ja läbudele hakkasid (sala)viina asemel figureerima Scottish Leader, Thompson, Grants, Red Label.  Saabunud oli viskijoomise ajajärk...

Sõltumata sellest, millised muutused alkoholilettidel toimusid, jätkusid peod sama tempoga ja samas tempos. Ja nende käigus juhtus nii mõndagi. Aga sellest, mis ohtra alkoholitarbimise käigus nendel unustamatutel üheksakümnendate pinnakatel, läbudel, pidudel ja labrakatel juhtus, juba järgmises postituses.