Üheksakümnendate hittööklubid Anne Centrum ja Satelliit

Siis, kui Saare poodi ümbritsevad üheksakordsed majad Annelinnas olid isegi veel hallimad ja ilmetumad, kui praegu, ja kui selle kõrval asunud tiigi ääres kasvasid alles noored puuistikud, tekkis tolleaegse 15. keskkooli poe poolsele, vahetult punase telliskivimüüri kõrval asunud keldriseinale ühel 95. aasta kevadisel päeval suur värviline graffiti. “SATELLIIT”.

Üheks grafiti autoriks oli mulle juba varasemast ajast tuttav, tänaseks avalikkusele tuntud fotograaf ja disainer Martin “Lazer” Lazarev.

Kosmilise nimega graffiti tekkepõhjus peitus selle kõrvale jäänud ukse taga.

Kuigi nime järgi võiks justkui arvata, et ukse taga oli mingi “SAT-TV vaatajate klubi” või “Noorte astronoomide ring”, avanes selle ukse taga hoopis teistsugune maailm. Keldriööklubi maailm. Ehk selle keldriukse taga oli tänapäevaste ööklubide eellane keldriööklubi, kuhu sai pileteid osta tolleaegse legendaarse ja kurja, alatasa tõreda olemisega Koristajatädi käest.

Mõneti tähelepanuväärne on fakt, et see ei olnud ainus tol ajal keldris tegutsenud ööklubilaadne toode. Ka Tähe tänaval korporatsioon Rotaliale kuulunud hoones asunud R-klubi (hilisem Delia) ja Pargi tänaval asunud Varjend olid mõlemad maapinnaga sellises suhtes, mis andis õiguse neid  keldriööklubideks nimetada.

Kui jutu algusesse tagasi minna, siis tuleb ajaloolise tõe huvides märkida, et käesoleva loo keskmes asuva “keldriööklubi” hiilgeajad jäid siiski noorteklubi “Halley” eestvedamisel loodud “Anne Centrumi” aegadesse.

Asjaosaliste sõnul loodi see aastatel 92-93 klubiga seotud eestvedajate ja kooliõpilaste  poolt, kes ehitasid klubi  kujundlikult väljendudes sisuliselt “labidatega” kooli vahetundide arvelt valmis. Eesmärgiga luua linna kõige vingem ja popim diskoteek.

Võib öelda, et mõneks ajaks see neil ka õnnestus, sest suhteliselt pisikeses ja täissuitsetatud ruumis esinesid vahelduva eduga  2 Quick Start, Kuldne Trio, Marju Länik ja paljud teised väga tuntud nimed. Ja muidugi enamik tolleaegsetest ning ka senini tegutsevatest üle riigi tuntud diskoritest.

Loomulikult oli klubis esindatud ka kohalike DJ-de paraad. Näiteks Ervin Hurt ja Marko Kiljak. Aga ka  tolleaegse esinejanimega DJ Bobo, kes mängib tänaseni plaate, kuid kasutab oma pärisnime Veiko Värv. Samuti 155 cm pikkune DJ Mr. Big.

Klubi tippaegadel loosis Tartu Raadio ülipopp saade “Saame kokku”  nendele üritustele isegi priipääsmeid välja. Kui keegi ei mäleta, siis oli “Saame kokku” selline saade, kuhu (tihtipeale kerge voolu all olnud) noored said otse-eetrisse helistada. Kõnede eesmärgiks oli tutvumine  ja/või mis iganes teiste tagamõtetega kohtumine vastassugupoole esindajatega.

Nagu ikka, tuli eetris maha hõigata enda või seltskonna sotsiaaldemograafilised tunnused, potentsiaalsete kohtingule või ühisüritusele tulijate strateegiliselt olulised tunnused, küllakutsuja(te) poolt pakutava sündmuse või ürituse sisu ja formaat.

Tavaliselt oli selleks  korteriläbu Annelinnas, naistevaeguses vaevlevate kuttide sünnipäevapidu, lõkke- ja notiõhtu Kabina karjääri ääres ning suvilapidu Ihastes, aga ka niisama tinapanek Anne tänava lähedal asunud garaažikooperatiivi ühes moodsamaks sisekujundatud garaažiboksis. Muidugi oli ka soliidsemaid “saame potentsiaalse pikaajalise suhte eesmärgil” tuttavaks kõnesid, aga valdav osa neist oli minu mäletamist järgi seotud tol ajal populaarse sõnaga “pinnakas”, kus sai enne diskole minekut “tinti panna”. Et siis pärast seda koos uute tuttavatega näiteks Auditooriumisse, Kaunasesse, R-klubisse või Anne Centrumisse minna, sealt aga võimaluse korral jälle tagasi pinnakale, kes tinapanemist jätkama ja kes amelema.

Mälusoppides kaevates tundub, et peamiselt viisid jalad väga suure osa “Saame kokku” kuulajaskonnast, aga ka teisi diskohuvilisi, ikka selle viimase, Anne Centrumi juurde.

Sõltumata sellest, kas sadas lund või lendles paplivatti, kogunes õhtuti nii tiigi äärde pinkidele kui ka Saare poe parklasse suurel hulgal noori. Kusjuures ei saanudki kunagi aru, kus oli rohkem rahvast, kas klubis sees või selle ümbruses väljas. Koguneti paarikaupa, aga ka väiksemate ja suuremate puntidena. Viimased moodustusid tavaliselt mõne “liidriomadustega” tüübi ümber.

Õhtupimeduses ja tumekollaste tänavalaternate kumas oli juba eemalt näha, millisesse parklanurka liider end positsioneerinud oli. Seda tänu liidri ümber  kogunenud käratsevale ning pingutades mürisevaid naerupahvakuid lendu laskvate jäljendajate ja järgijate tõttu.

Üldjuhul olid liidrid äratuntavad riietuse, oleku ja kehahoiaku järgi, kuid tollase subkultuuriga kursis olijatele otse loomulikult ka nimede ja nägude järgi.

Altpoolt kirjeldama hakates moodustasid liidrite riietuse (üldjuhul) pruunid kingad. Jalas olid neil tumedamates toonides kottis (Adidase) dressipüksid, kõvematel kuttidel muidugi Kappa dress, vahel harva ka teksad. Seljas oli Mustlase-Antsu rahvuskaaslaste käest ostetud karvase kraega dermatiinist nahktagi. Kõige silmnähtavamaks tunnuseks oli kiilaspead kaitsev silmini pähe tõmmatud soni, mille alt paistis hooletult suunurgas tolknev sigaret, mida liider ei süütanud  tavaliselt ise, vaid läitis kõige kiiremini tuld pakkunud jüngri tulemasinast.

Väga oluline rituaal sellistes kampades oli hammaste vahelt sülitamine. See pidev asfaldile lirtsutamine vaheldus muidugi sidesõnade asemel kasutatud p...de, m...de, v...de ja t...dega, mille abil liider mõnd lõuga andmist, tahakeeramist või koos üle linna kuulsa kantpeaga tehtud vägitegusid kirjeldades jüngrite seas oma respekti ja feimi tõstis.

Siin ja seal käisid pudelid suult suule ja sigaretid mahvi- või kõssikaupa hambust hambusse. Käratseti, naerdi, noriti, möliseti, kakeldi.

Kaklemis- ja ööeluvarustusse kuulusid lisaks poksitrennis ning tänaval omandatud oskustele ka nukid ja välismaa tuttavate abil kuskilt sebitud pipragaas, aga ka mõni üksik nuga. Kuskilt mälusügavustest esile kerkinud pildi järgi käis pidudel ka üks diskohuviline võitluskunstide meister, kellel oli peol alati kaasas karate ja ninjafilmidest tuntud nunjacku. Originaali puudumisel oli  kuldsete kätega karateka selle valmistanud harjavarre otsast saetud kahest jupist, mis olid omavahel ühendatud loputuskastist vee pealetõmbamiseks ettenähtud ketiga.

Ajad olid siis sellised, et ei möödunud vist ühtegi pidu, kui keegi poleks “vastu tatti” või “molli” või mõne muu tolle aja slängis levinud füüsilise noomituse osaliseks saanud. Haruldased ei olnud ka väiksemad ja suuremad kaklused  eestlaste  ja venelaste vahel.

Sellele vaatamata olid peod nii populaarsed, et vahele jääda ei tohtinud neist ükski. Markantsema näitena tuli üks minu hea sportliku olemisega sõber, kes kahjuks aastaid hiljem autoavariis õnnetult hukkus, 30-kraadise pakasega Tartust 25 km kaugusel toimunud suvilajoomingult jala peole, kaaslaseks pudel “punamütsikest”. Kui keegi ei mäleta, siis “Punamütsikeseks” kutsuti punase korgiga salaviina, mida teadjamad kindlatest kohtadest osta said. Näiteks praeguse Sarapuu sulgpallihalli juurest või ühest Ihaste suvilast.

Nende “müügipunktidega” seostub veel üks omapärane vahejuhtum, kui surrogaatidest paiste joodud  näo ja lömmis nina, kuid hingesoppidest äkki esile kerkinud sotsiaalse vastutustundega müügimees sinna salaviina ostma läinud sõbra käest  käraka ostmiseks vajaliku vanuse kindlaks tegemiseks dokumentide ettenäitamist nõudis.

Tihti oli kohal 90-ndatel oma karjääri tipus olnud märulikangelase Schwarzeneggeri järgi hüüdnime saanud Annelinna pidude hirm Schwarz. See oli tüüp, kes oma sihvkasuuruse ajumahu Vene sõjaväest või kurat teab kuskohast muretsetud imettegevate metaani või muude pulbrite ja hantliteks ning kangideks vormitud metalli koosmõju abil korvpallisuuruseks pumbatud piitsepsite ja 12. keskkooli kõrval asunud kaarhalli suuruse torsoga kompenseeris.

Muidugi oli seal peale Schwarzi veel nii mõnigi sibulate imepulbrite ja jõusaali kuritarvitamisega liiale läinud tüüp. Lisaks sellele, et need tolleaegsed spordiinimeste “toidulisandid” ja dopinguained naistel vuntsid kasvama panid, avaldasid need mõju ka meestele.

Kui pärast pulbri- või tabletikuuri läbitegemist  vähemalt pool aastat trenni  otsa ei teinud, kasvasid tõstmata jäänud sangpommid endisele spordimehele peki kujul alakõhu külge.  Isegi molu läks paiste nagu täiskuu suuruseks paistetanud ja rasvast nõretav lihapirukas, põsed aga olid laiemad kui õlad.

Kurikuulsasse keldriööklubisse, selle ees asunud parklasse ja tiigiäärsesse parki sattusid üsna tihti veel ka 15. keskkooli kõrgusele ulatunud pöörde pealt jalalööke harrastanud Karim ning ühe Eestis asuva etnilise vähemuse esindaja Mustlase-Ants, kuid vahel luusis seal ringi ka endale üle linna nime teinud vargapoiss Virgo.

Üsna tihti oli kohal ka tol ajal Buratiinoks ja/või Tsirkusevanameheks kutsutud, tänaseks strippar Marcona tuntud tüüp, kes jäi silma oma aja kohta tavatult progressiivsete tantsuliigutustega. Kui tantsimisest veel rääkida, siis hakkasid tol ajal levima Joel Juhti tantsusammud.

Hüüdnimede lõputust reast olid veel esindatud Patarei ja Proff, aga ka Silm, Kõrv ja muud kehaosad. Ja siis muidugi väiksemat kasvu vene poiste suur lemmik, Anne katlamaja korstna pikkune tüdruk hüüdnimega “Kraana”. Ümbruskonnas ning Annelinna tänavatel jõlkus ringi USA-ks kutsutud pätt, kelle firmamärgiks oli keskkoolipoiste teksatagidest ja korvitossudest väljatõstmine.

Tihti olid  kohaletulnute seas kaks sõpra, keda ka mul oli au tunda. Nende kohta liikus ringi legend, et kui nad kuskil ka ainult kahekesi tina panid, siis sai vähemalt üks inimene ikka pasunasse. Ringi liikus ka üks kurikuulus tüdrukute kolmik, kellest kahega ma isegi üsna hästi läbi sain (olid mul alles tuttavad!). Nad käisid peolt peole isegi kutte peksmas, kuid muidugi ei pääsenud värvitud küüntega rusikakangelaste käest ka nende sookaaslased.

Kuigi tiigi vastas asunud halli üheksakordse paneelmaja esimesel korrusel oli toimiv politseijaoskond, ei vähendanud see klubis ning selle ümbruses toimunud pidevat madistamist, joomist, laaberdamist ja lällamist mitte grammigi. Isegi mitte siis, kui nii mõnigi vahejuhtum kriminaalseks kujunes.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas parklasse kogunenud noorte hulka ka  autodega “tegijamaid” diskohuvilisi ilmuma. Siis, kui suurema osa tänaval liikunud autopargi akendest veel vändaga alla käis, oli parklas näha nii Ford Sierrasid, Orione ja Scorpioid. Aga ka Opel Kadette ja Asconasid. Ja muidugi kaheukselisi Honda Civicuid ja 3-se seeria BMW-sid.

Kaootiliselt tuhmkollast valgust jaotanud tänavalaternate alla kogunenud autoparki iseloomustas lisaks lagunemisastmele veel üks ühine tunnusjoon. Autode aknad ja uksed olid ilmastikuoludest sõltumata kellel vähem, kellel rohkem paokil või pärani lahti. Et ikka kõik aru saaksid, mis pagasnikusse peidetud on. Kui loogilist mõttekäiku järgida, siis on ilmselge, et pagassi peidetu pidi olema  pigem kuulda kui näha. Ja nii oligi. Auto pagasiruum oli äärest ääreni täidetud autokassettraadioga (oli selline asi) ühendatud Radiotehnika S-90 kõlarite või mõne muu saadaval olnud kõlarite ja võimendite abil ehitatud helisüsteemiga.

Parklahämaruses valitses ikka tõeline helide kakofoonia. Tiigi vastas parkinud rohelises Kadetis tahtis Haddaway teada, mis on armastus (Haddaway – What is love). Mõned meetrid eemal küsiti aga tumerohelises kahe uksega kolmese seeria bemmis kelleltki halastamatult, et kuhu kurat ta läheb. (No Mercy – Where do You go). Aga ühes valges Ford Sierras, mis oli pargitud Saare poe seina äärde,  laulsid kaks venda neljandalt korruselt hoopis sellest, kuidas unistused kohe ellu ärkama hakkavad (2 Brothers on the 4th floor” – Dreams will come alive).

Kombeks oli bassid nii üle reguleerida, et väsinud kerega autode pagasnikuluuk ähvardas koos tagatiibadega mööda Saare poe parklat laiali lennata. Aga võimalike kaasnevate kahjudega pidi riskima, sest auto ja tümaka kombinatsioon oli ikka korralik “pussymagnet” ja “kindla peale” välja minek. Mida oli näha ka alatasa ümber autode tiirelnud ja Dr. Albani, Corona või Double You tümaka saatel põlvi võngutanud noorest latikaparvest. Kellest peaaegu igaüks üleoleva hoiakuga ja hooletult  muusika saatel päid nõksutavate autoomanikega Ihaste põõsastike vahel autodes ameleda unistasid.

Suurematel ja edukamatel algajatel ärikatel ning rahabossidel hakkas kuskil 90-ndate keskpaigas autokassetikas vaikselt CD-mängijaga asenduma. Samamoodi vahetus Anne turul enne Poola kassette müünud  muusikaärikate tootevalik järk-järgult Poola CD-dega. Teiste seas sõitis mööda Tartu auklikke tänavaid ringi ülipopp ja mitme tollase aasta  mediaanpalga maksnud must Volkswagen Corrado, üks helebeeži õlgkübaraga vene kaak roolis.

Lisaks parklasse kogunenud noortekampadele ja tümaka käes üle roosteplekilise kere värisevate autode oli parklas veel üks väga oluline objekt. Beežikas- kanapasapruunides värvides  putka.

Vähemalt kaheksanurksest metallmonstrumist sai muude asjade seas näiteks sentide eest Magna suitsupakist ükshaaval sigarette osta. Või siis Bondi pakist. Aga tegijamad suitsumehed ning -tšikid said endale üksikuid mentooliga Salemi või moodsa välimusega pikki ja peenikesi More  sigarette lubada. Ja väga popp oli rebitava filtriga Barclay.

Otse loomulikult müüdi suitsu ka paki kaupa, aga kellel keskkooliõpilastest ja veidi vanematest pärast rubla minekut neid kroone korraga suures koguses ikka välja käia oli.

Kui kellelgi see võimalus oli, siis lendas ta komeedina populaarsuse tippu, olles ümbritsetud nii kümmekonnast suitsunäljas fännist: “Palun viska üks suits”, “Jäta mulle”, “Anna mahvi!”, „Anna nüüd paar kõssi, ära põe!”. Paraku kustus suitsude eest ostetud populaarsus üldjuhul koos viimase pakist jagatud koni kustumisega.

Tänastele suitsetajatele (ka mittesuitsetajatele) tundub selline müügistrateegia umbes sama loogiline kui R-kioskis lonkshaaval õlle müümine, aga ajad olid sellised. Eriti tähelepanuväärseks teeb tolleaegse ükshaaval sigarettide müümise strateegia kasutamise fakt, et seda tehti sisuliselt kahe kooli külje all. Ilmselgelt oli aru saada ja ka ostjate sotsiaaldemograafiliste tunnuste järgi näha, et nimetatud müügistrateegia oli peamiselt suunatud suitsetavatele kooliõpilastele.

Samuti oli sellest putkast 90-ndate alguses võimalik valuuta, näiteks FIM-ide eest, kärakat osta. Näiteks Belõi Aisti. Vigurpudelis. Või siis liitrist Royali 96-kraadist piiritust, millest sai veega lahjendades nii umbes neli 40-kraadist viina.

Sellega seoses meenub veel üks lugu, mis seda ajajärku hästi iseloomustab.

Kuna ühe minu sõbra vanemad olid Soomega väga tihedalt seotud, siis eksis tema taskutesse aeg-ajalt lisaks Jenkkile ja lagritsale mõni FIM (Soome mark). Nende taskusse sattunud fimmide eest ostsime me ühel 1994-nda aasta reedesel õhtul “üheksakümnendate R-kioskist” pudeli konjakit, mis tuli altkäemaksuna ühele meie 12. keskkooli õpetajale anda, et kolme Annelinna kooli (12., 15. ja 16.) õpetajate kokkutulekule sisse pääseda. Kes kurat seda täpselt mäletab, mis põhjustel me sinna hirmsasti kibelesime, aga sisse me igatahes pääsesime. Ja tegelikult ka kasumiga ära tulime.

Nimelt suutsime me kuskilt, vist õpetajate toast, leida pedagoogide poolt unustatud või peidetud  kolmveerand pudelit Royali piiritust, millest saime lahjendamise teel umbes kolm 40-kraadise kangusega viina. Suurema osa lahjendatust lahendasime me õhtu käigus loomulikult ära. Allesjäänud põhja peitsime aga koolis kindlasse kohta ära.

Pean nüüd aastaid-aastaid hiljem üles tunnistama, et segasime üritusest järele jäänud lahjendatud Royali  põhjast ja minu vanaema tehtud punasesõstramahlast ühe korraliku tinktuuri, mille me julgematega järgmisel nädalal nüüdseks kahjuks meie seast lahkunud legendaarse õpetaja Toomla eesti keele tunnis ära jõime. Otse loomulikult ei teinud me seda siis, kui ta klassis oli. Kasutasime selleks hetke, kui ta järjekordselt õpetajate tuppa telefonile kutsuti. Tegelikult ei saa ma siiani aru, kuidas me klassiruumis hõljunud lõhnadega vahele ei jäänud...

Seoses selle üritusega käis õppealajuhataja Burajeva nädala jagu päevi klassist klassi uurimas, kas kellelgi on aimu nendest kooliõpilastest, kes keelule vaatamata õpetajate sõpruskohtumisele omavoliliselt sisse tungisid ja kellest keegi  seitsmenda B klassi rõivistusse oksendas. Kusjuures seda mäletan ma raudkindlalt, et meie need oksendajad ei olnud. Pigem võis seda teha mõni üheksakümnendate imejoogiga liiale läinud õpetaja.

Tegelikult oli imeks pandav, et keegi õpetajatest meid üles ei andnud, sest nii mõnegagi sai esimese korruse eelklasside koridori kaetud pika laua taga “Noored on toredad” hõigete saatel klaase kokku löödud. Kusjuures julgemad pidasid nooremapoolsete naisõpetajate ja praktikantidega ka korralikud tantsulahingud maha.

Ja tegelikult oleks seoses selle üritusega huvitav teada, kes korraldajatest üldse selle peale tuli, et õpetajate joomapidu ning tantsupõranda valik eelklasside koridori kasuks teha. Tavaliselt toimetasid seal nädala sees oma tegemisi ja pidasid lahtikäidavatel vooditel lõunauinakuid nii kuue- kuni seitsmeaastased lapsed.

Kui nüüd Anne Centrumi ja Satelliidi, aga ka seda ajastut üldisemalt kirjeldavate asjade juurde tagasi tulla, siis on veel rääkimata ühest eespool põgusalt puudutatud teemast. Riietusest.

Kõige ehedamalt iseloomustab üheksakümnendate riietust sõnapaar “anti-mood”, mis tähendas seda, et kõik sobis, kõike kanti ja kõik oli moes. Suur osa outfitist oli pärit Soomest siia humanitaarabi või mis iganes kanalite kaudu sattunud riietest.

Anne Centrumi tantsupõrandal oli näiteks näha ühelt platvormkingalt teisele keksivaid retuusides jalapaare. Värvivalik kõikus klassikalisest mustast kuni roosade, lilleliste ja neoonvärvideni välja.  Oli nii jalatalla alla sangaga kinnitatud retuuse, aga ka pigem  jalgratturipükse meenutavaid poolpikki põlvedeni ulatuvaid retuuse.

Kohati olid retuusid nii popid, et sõltumata 90-ndate tšikkide jalgade kujust ja massist või muudest tunnustest oli nende jalgaajamine “must be”. “Kui su jalad pole retuusistatud, siis pole sind olemas”. Retuusidesse topiti nii pikad kui lühikesed, peenikesed kui jämedad, sirged kui kõverad, O- kui X-tüüpi jalad. Osade jämejalgade ja nende otsas võdisenud sadulate kohta tekkis kahtlus, et retuusid on sinna otsa venitatud seebi või vaseliini ja seitsme sõbranna abiga, sest muud moodi ei tundunud see lihtsalt võimalikuna.

Kahjuks mõjus see riietusese osade retuusifännide vaimsele ja füüsilisele tervisele üsna halvasti. Lisaks sellele, et see häiris normaalset vereringet nii, et isegi näomaalingutega liiale läinud tšikkide krohvikihi alt kumas kaame nägu läbi, vähenes oluliselt ka nende aju verevarustus.  Mis tõi omakorda kaasa ka mõistuse kinnikiilumise.

Lisan  soovoliniku hoiatava kõne vältimiseks kohe, et paljudel tolleaegsetel kuttidel ei olnud ajuverevarustuse kinnikiilumiseks tihtipeale isegi mingisuguseid riietusesemeid vaja, ja kohati oli asi nendega palju hullem. Kuigi oma mõju avaldasid kindlasti ka sõltumata jalgade tüübist jalga vägistatud strech-teksapüksid. Mis seal salata, ega ma tol ajal isegi just geniaalsusega hiilanud...

Tantsupõrandal liikus ringi ka kirjudes krõpsudega botastes ja lohvakatesse dressipükstesse peidetud tšikkide jalgu, mis hooletult muusika taktis kaasa lohisesid. Nende paarilistena figureerisid loomulikult maskuliinsema välimusega tossudes ja dressipüksistatud kuttide jalad. Aga vahetevahel eksis teiste hulka ka mõni üksik teksapükse kandev plika.

Sõltumata sellest, mis oli punaseks lakitud varvaste otsas ja millega olid kaetud tšikkide jalad, pakiti ülakeha väga äärmuslikesse riietusesemetesse. Oli nii lohvakaid kampsuneid, džempreid kui nende lähemaid ja kaugemaid sugulasi. Või siis pitspluuse, värvilisi särke, dressipluuse ja pusasid.

Mis puutus kuttide teksade kandmisse, siis liikus neid teksapükstes ikka omajagu ringi. Teksadega kanti nii teksa- kui flanellsärke, aga ka dressipluuse, pusasid ja kampsuneid, veste ning nende erinevaid kombinatsioone. Aga väga “in” olid ka kapuutsiga pusad, mida õhtu jooksul kordagi peast ei eemaldatud, isegi mitte tantsides ja suudeldes. Samas olid tüüpide sagedaseks peoriietuseks ikkagi ka dressid, millega kanti jalas  nii mokassiine, korvitosse kui ka kingi.

Mitte mingil juhul ei saa mainimata jätta väga olulisi riietusesemeid, mis noorte täkkude testosteroonitaseme sama kiiresti kerkima panid, kui tõuseb kraadikaasi näit  laualambi pirni vastu pandult. Nabapluusid ja olematud miniseelikud.

Ehkki sõltumata ilmast ja keha konditsioonist mindi nende kandmisega kohati ikka väga liiale.  Osade kandjate puhul ei seostunud rindade all lõppenud pluus mitte mingit moodi nabaga, kuna see ei olnud kogunenud rasvavaru tõttu lihtsalt tuvastatav. Aga vähemalt ei olnud ohtu, et külm selle ära võtaks.  Mida jälle ei saanud väita trimmis kõhtudega tšikkide kohta, kellel nimetatud kehapiirkond jahedamatel  kuudel külmast sinine või sisuliselt jäätunud oli.

Suitsuses tantsusaalis tippisid peamise testosteroonitaseme ja kubemepiirkonna vererõhu tõstjana lukuga või lukuta, nii lühikeste kui ka pikkade saabaste kohal asunud miniseelikud, mille alt sadula alumised kaared peaaegu paistsid.

Külmast ja tuulest tekkinud ohtudele vaatamata tagasid miniseelikud nende kandjatele korraliku õhuvahetuse. Hoopis vastupidine lugu oli aga saabastega. Kuigi need tagasid kaitse nii külma kui tuule eest, olid õhuvahetusega paraku väga kehvad lood. Saapad olid tehtud sellisest materjalist, et juba pärast tunniajast kandmist võisid nende jalastvõtmise protseduurile liiga lähedale sattunud saabastest kerkinud hõngu tõttu pildi taskusse pilduda.

Kogu moeteema kokkuvõtteks võib öelda, et ega erilist vahet olnud, kas tegemist oli koolitundide, trenni, pidude või mis iganes koha või sündmusega. Eespool kirjeldatud riietumisstiile peeti igal pool ja igal juhul sobivaks. Vaat sellised ajad olid...

Üllataval kombel olid  nii Anne Centrumi kui hilisema Satelliidi uksed minu mäletamist mööda lahti vähemalt viiel päeval nädalas. Kui need lahti ei olnudki, siis leidus kuskil alati keegi, kes tundis kedagi, kellel olid võtmed, ja midagi toimus seal ikkagi.

Ja veel. Nüüd tagantjärgele meenutades  tundub, et kohati kees suurem elu pigem klubi ümbruses kui klubis sees.

Mis puutub nimevahetusse, siis asjaosaliste sõnul peitus põhjus peamiselt tol ajal populaarsuse sabas jõlkunud räuskavas ja tüli norivas etnilises rahvusvähemuses. Nimevahetusega loodeti uuesti nullist alustada ja klubile uus maine tekitada, mis kahjuks enam ei õnnestunud. Selle kurikuulsa keldriööklubi tegevus hääbus mõne aastaga.