Tartu 12. Keskkooli kolmapäevased koolidiskod 90-te aastate alguses

*Paremaks olustikku sulandumiseks soovitan selle jutu lugemise soundtrackina (võimalusel Poola piraatkassettide pealt) kuulata ükskõik millise järjekorranumbriga Bravo Hitsi, Bad Boys Blue, Double You, DJ Bobo, U96 või Captain Hollywood Projecti “surematut” loomingut.

Elukohajärgsete iseärasuste tõttu või mis iganes muudel mulle teadmatutel põhjustel viis saatus mind õppima 1978. aastal avatud Tartu 12. Keskkooli, mille nimi pärast meie 1995. aasta XV lendu Tartu Kommertsgümnaasiumiks muudeti. Järgmise peaaegu kahe aastakümne möödudes kadus Kommertsgümnaasiumi õppekavast gümnaasiumi osa, mistõttu kooli nimest haihtus lisaks “gümnaasiumile” ka sõna esimene pool –  “kommerts”. Kuna kooli nimeks ei saanud ilmselgelt ainult “Tartu” jääda, siis lisati sellele kaks täiesti uut sõna. Hansa ja Kool. Kokku Tartu Hansa Kool. Nüüd peaksid vähemalt kõik lugejad teadma, millisest Tartu koolist selles loos juttu on.

Kool ise oli nagu kool ikka. Erinevate õpetajate ja õpilastega täidetud H-tähe kujulise põhiplaneeringuga hoone. Nagu nad kunagisel koledal Eesti NSV ajal  suuremas osas  ühesugustena projekteeriti ja ehitati.

Minu õppeperioodi ajal juhtis kooli legendaarne ja tuntud pedagoog Valter Johanson.  Viimased viis aastat (ja veel kaua pärast seda) Priit Hänni, kes sai omal kombel tuntuks alles mõned aastad tagasi, koos paari teise Tartu hariduselu ja -asutusega seotud inimesega.

Kooliaastad möödusid märkamatult. Peagi oli käes aeg, kus vanatüdrukuliku olemisega klassijuhataja valvsa pilgu all korra kvartalis toimunud klassiõhtud muutusid sujuvalt kolmapäeviti kooli aulas toimunud ja välgukiirul üle linna ülipopiks muutunud diskoõhtuteks. Kuigi need toimusid üldjuhul  kolmapäeviti, oli neil pidudel lisaks aulale peaaegu alati rahvaga täidetud ka koolihoov.

Koos eespool kirjeldatud muutusega muutusid ka tantsustiil ja menüü.

Klassiõhtutel kasutatud tantsuvõtteks oli viirg- või  rivitants.  Tammuti kahes ühtlases, sootunnuste järgi jaotatud üksteisest ohutule kaugusele jäänud paarimeetrise distantsiga rivis, ühelt Kommunaari kinga kandvalt jalalt teisele. Ja DJ-ks oli üldjuhul range olemisega, mitte just kõige esimeses nooruses klassijuhataja, kes mängis rivitantsuks kirillitsas kujundatud Modern Talkingu (Модерн Токинг) “Pogovorim o ljubvi”  (Поговорим о любви) vinüülplaadilt kustumatuid hitte. Ime, et venelased tol ajal lisaks bändinimede kirillitsas kirjutamisele veel lauludele sünkroontõlget peale ei laulnud...

Kolmapäevasteks diskodeks olid vinüülid juba asendunud nimesid “Bravo Hits”, “Culture Beat”, “2 Unlimited”, “Haddaway”, “Captain Hollywood project” kandvate Poola kassettidega. Ja klassijuhatajast vinüülikeerutajad olid asendunud karjääri alustavate koolikaaslastest DJ-dega.

Rivitantsust oli saanud hoogne paaridevaheline intensiivne kekslemine ja rütmiline kätega vehkimine, millesse kombineeriti ka krõpsudega Soome talvesaabastes, Puma tossudes või importsaabastes jalgadega sooritatud väljaasteid nii ette kui küljele. Osavamad lisasid juurde veel ka robottantsu elemente või mõne muu MTV video järgi õpitud liigutuse.

Rivitantsuaegne distants oli peaaegu olematuks kahanenud. Tihtipeale toimus tantsupõrandal isegi erinevast soost kehade vahelisi kontakte. (Õnneks olid ühesooliste tantsupaaride kehalised kontaktid tol ajal veel põlu all.)

Julgemad silitasid tantsu käigus üksteise selgasid ja vahel libisesid käed ka  poolkogemata sadula peale. Oli ka selliseid meessoost diskohuvilisi, kelle käed üle naispartneri rinnakumeruste libisesid. Vahel harva tuli tantsuhoos ette ka  avalikku suudlemist isetehtud peeglikeralt peegeldunud prožektorikiirte sähvivas valguses mõne üksiku playlisti eksinud ballaadi saatel. Aga muidugi olid esindatud ka ring-, puntra- ja monotantsijad.

Nende kollektiivsete kogunemisõhtute menüüs toimunud muutused seisnesid peamiselt selles, et tujutõstev morss asendus järk-järgult õlle, Põltsamaa Kuldse, helesinivalge soome džinni, erinevate kleepekate, veini ja viinaga. Salat ja muud söögid olid menüüst täiesti kadunud.

Kuna rahalised vahendid olid kooliõpilastel 90-ndate esimesel poolel suhteliselt piiratud, siis jätkus raha tihtipeale ainult käraka ostmiseks. Efektiivsema lõpplahenduse ehk hinna ja kvaliteedi kasuliku suhte tõttu otsustasime tavaliselt viina kasuks. Kogustesse ümberarvutatuna tähendas see tavaliselt kahe peale ühte 0,33-sesse limonaadipudelisse villitud viina, mida tol ajal “Äpu” viinaks kutsuti. Parematel päevadel õnnestus aga kokku klappida 0,5-ne „Stolitšnaja”  või rõveda maitsega hägune kollakasvalge sildiga nisuviin “Psenitšnaja”. Aga pealevõtukaks üldjuhul raha ei jätkunud. Rääkimata siis veel sakuskast.

“Pealevõtuka” probleemi lahendasime me vastavalt võimalustele. Tavaliselt smugeldasime me end keldrikorrusel asunud kekatundide riietusruumi, mille uksed olid üldjuhul lukustamata. Lukustamata olid nad sel lihtsal põhjusel, et lukkude asemel oli ainult auk, kuhu lukk peaks käima. See-eest oli kooli majandusala juhatajal arvatavasti kuskil oma isiklik Vasara lukusisude müügipunkt.

Kuna riietusruumis eraldi kraanikaussi ei olnud, tuli vett peale juua otse pesuruumi dušisegisti meetri jagu ettepoole ulatunud kraanidest.

Protseduur ise nägi välja järgmiselt. Kõigepealt tuli viinapudelist võtta üks korralik klõmakas, misjärel tuli lahti keerata veekraan. Siis panid vaprusevärinate käes võdisedes oma suu kraani alla, millest pärast torudesügavikest kuuldud salapäraseid hääli väljus äkki suhteliselt suure survega ja mitte just kõige parema maitsega vesi.

Juhtus ka nii, et me mingitel erinevatel põhjustel riietusruumi ei pääsenud ja pidime vaevaliselt kokkuklapitud käraka väljas ära jooma. Üheks selliseks kohaks oli Tartu 33. (või oli see 35.) Lastepäevakodu hoovis asunud paviljon, kuhu me pudeli ära peitsime ja seal aeg-ajalt julgust rüüpamas käisime. Talvekuudel oli ideaalseks peidukohaks lumehang. Kuigi seal ühel külmemal talveööl poolik nisuviinapudel keskööks ära külmus.

Sissepääs koolipeole käis Kadaka tänava poole jäänud tiiva külguksest. See uks oli eelkõige ette nähtud koolisöökla köögi siniste kartulite ja muu tolleaegset ajastut iseloomustavate toiduainetega varustamiseks. Aga trepp viis sealt ka teisele korrusele, kust pääses nii aula taga olnud bändiruumi kui ka aulasse, kus need kuulsad kolmapäevased diskoõhtud toimusidki. Minu mäletamist mööda olid nii trepp kui ka aula alati inimestest tulvil.

Kuna rahalised võimalused olid piiratud, siis otsiti pidevalt erinevaid võimalusi, kuidas endid ilma piletita peole sisse smuugeldada. Küll olid selleks ukse peal olnud “tutvused” või mõni salajane varusissepääs. Kuna piletiostjatele löödi alati tempel käe peale, siis kasutati tihtipeale ka templi paljundamist või järgitegemist. Paljundamine nägi välja nii, et õhati paar korda tugevamalt templile ja seejärel suruti see teise inimese käe peale. Aga osavamad ja kunstiandega inimestel olid isegi vildikad kaasas, millega nad templeid iseendale ja poole piletiraha eest ka teistele käte peale järgi joonistasid.

Kooliaula lavale olid  lavatagusest muusikaklassist toodud raudjalgadel koolilauad, millele oli paigutatud tolleaegne Dj-tehnika. Sellelt lavalt alustasid oma karjääri minust paar aastat vanemad Rauno Märks ja Erlend Aav. Aga Tartu 12. Keskkooli vilistlaste hulka kuulub ka Alari Kivisaar. Ja muidugi praegune Starmani juhatuse liige Toomas Tiivel. Rauno Märks meenutas, et Tommi vanaema kuivhoidiste topsist sai esimene värvimuusika ehitatud. Tiiveli diskod lõppesid alati Savage lauluga “Goodbye”.

Kuna need peod olid üle linna tuntud, siis sattus sinna kokku väga kirju seltskond ja toimus ka igasuguseid intsidente.

Paar korda lasti rahva sisse gaasi. Aeg-ajalt keegi ka oksendas mitte just kõige loogilisemasse kohta, tühjendas põie kellegi rõivistusse või sokutas kuskile kammipiidest tehtud tossupommi. Sinna sattus tihtipeale ka mõni kümnekonnast tol ajal üle linna tuntud “pidude hirmust”, kes suvaliste külastajate peal pöördelt  jalalööke harjutas või niisama frustratsiooni välja elas.

Legendaarsemate juhtumite hulka kuulub aga näiteks esimesel korrusel asunud kodunduse klassiukse lahtimuukimine, mille taha pääsenud sõid ära nii mõnegi kooliõdede poolt hinde peale tehtud hoidise.

Kuigi hinde peale hoidiste tegemine tundub kuidagi imelik, olen ma ise hinde peale ühte veel kummalisemat tegevust teinud. Sõjaväest pikenduse saamise nimel  alustatud, kuid Vladimir Šokmani juhitud kutsekoolis mõne kuu pikkuseks jäänud õppeajal pidin ma hotellimajanduse õppekava raames hinde peale voodit tegema. Kusjuures üks mu klassikaaslane sai minu mäletamist mööda vooditegemise eest kahe ja jäi järeltööle.

Kui kodunduse klassi juurde tagasi tulla, siis sai legendi järgi ühel ekstreemsemal juhul marineeritud kurgipurgist urineeritud kurk. Ja üks veel ekstreemsem, fekaalset laadi juhtum toimus kodunduse klassi läheduses. Nimelt oli keegi kooli paraadukse vastu jäänud pika koridori seina äärde korraliku kangi väänanud ja seejärel läbipaistvate tuhmkollaste kardinatega tagumikku pühkinud.

Kuigi need peod pidanuks justkui kinnised  olema, lõppes asi ikka sellega, et maja oli kooliväliseid tegelasi täis. Isegi kui nad sisse ei pääsenud, oli kooli ümbrus ikkagi inimmassiga täidetud. Ja seal käis juba oma elu.

Lisaks oma ja naaberkoolide õpilastele meelitas pidude populaarsus tagumisse parklasse kohale ka tolleaegsed algajad ja edasijõudnud jämedakaelalised ning kuldketistatud  kolmekümnendates eluaastates kantpead. Kes siis tumedate 08-te ja 09-te allalastud akendest kooli läheduses keskkooliealist lihasaaki jahtis.

Aga peorahvas valgus koolihoovist veelgi kaugemale. Nimelt Anne tänava ja koolitiigi poole jäänud arusaamatu eesmärgiga augu äärde pinkidele ning augu põhjas asunud kaarja poolenisti lagunenud punase tellismüüri ette, peale ja taha.

Kitsa müüri peal samm sammu ette kõndides katsetasid kainust ja üritasid klassiõdede südameid võita julgemad keskkoolikraaded. Müüritagune oli aga kasutusel nii suitsetamise kui algse amelemiskohana, samuti avaliku peldikuna.

Kord õnnestus meil isegi näha, kuidas selle tellismüüri taga kergendas oma põit silmnähtavate tasakaaluprobleemidega tibi. Enne kõikuva kükkasendi võtmist lasi ta küll alla oma sukkade peale ja olematu miniseeliku alla tõmmatud aluspesu, kuid unustas sama teha sukkpükstega. Selle tulemusel jaotus suhteliselt suur osa esialgselt maapinnale planeeritud vedelikukogusest mööda tema sukkpüksistatud jalgu laiali. Omaette küsimus on see, miks ta pesu sukkpükste peal kandis? Aga ju siis oli mood tol ajal teistsugune...

Tegelikult ei olegi see veel kõige vängem lugu, millega ma kokku puutunud olen. Oluliselt hullem lugu juhtus umbes samal ajal ühe minu kunagise napsulembese tuttavaga.

Seoses mingi kõhuhäda või lihtsalt keha loomulike protsesside viimase piirini jõudmisega ja asjaolude kokkusattumisel läks ta umbjoobnuna põõsasse kangemat kraami keha tagumisest otsast väljastama. Tüüp tõmbas kenasti kõik püksid alla ja kükitas nagu vaja. Ainult et vaeseke kükitas liiga ette ja sittus distantsilt täpselt oma allalastud pükstesse, ilma et ta seda tähele oleks  pannud. Olles oma tagumiku kobrulehega puhastanud, tõmbas umbjoobes tüüp püksid koos lisanditega  uuesti jalga...

Lisaks kolmapäevastele koolidiskodele toimusid mingil ajavahemikul meie kooli 9-12 klassidele korra kuus stiilipeod, millel üldjuhul esines justkui Tartu 12. Keskkooli majabänd ansambel Jaskar.

Mõnel üksikul korral tipnesid stiilipeod väljavalitutel isegi sellega, et vene keele tunni asemel veedeti aega hoopis enamikule õpetajatele suletuks jäänud “Oma toa” ukse taga koos bändimeestega eelmise öö alkoholijääke hävitades. Aga see on juba üks hoopis teine jutt...

Meie kooli diskode ajaloo tipphetk oli see, kui kooli laval esines tol ajal tuntud ühehitimees ja narkokaubitseja Mike Emelai.