Üheksakümnendate hittööklubid Anne Centrum ja Satelliit (esimene osa)

Siis, kui Saare poodi ümbritsevad üheksakordsed majad Annelinnas olid isegi veel hallimad ja ilmetumad, kui praegu, ja kui selle kõrval asunud tiigi ääres kasvasid alles noored puuistikud, tekkis tolleaegse 15. keskkooli poe poolsele, vahetult punase telliskivimüüri kõrval asunud keldriseinale ühel 95. aasta kevadisel päeval suur värviline graffiti. “SATELLIIT”.

Üheks grafiti autoriks oli mulle juba varasemast ajast tuttav, tänaseks avalikkusele tuntud fotograaf ja disainer Martin “Lazer” Lazarev.

Kosmilise nimega graffiti tekkepõhjus peitus selle kõrvale jäänud ukse taga.

Kuigi nime järgi võiks justkui arvata, et ukse taga oli mingi “SAT-TV vaatajate klubi” või “Noorte astronoomide ring”, avanes selle ukse taga hoopis teistsugune maailm. Keldriööklubi maailm. Ehk selle keldriukse taga oli tänapäevaste ööklubide eellane keldriööklubi, kuhu sai pileteid osta tolleaegse legendaarse ja kurja, alatasa tõreda olemisega Koristajatädi käest.

Mõneti tähelepanuväärne on fakt, et see ei olnud ainus tol ajal keldris tegutsenud ööklubilaadne toode. Ka Tähe tänaval korporatsioon Rotaliale kuulunud hoones asunud R-klubi (hilisem Delia) ja Pargi tänaval asunud Varjend olid mõlemad maapinnaga sellises suhtes, mis andis õiguse neid  keldriööklubideks nimetada.

Kui jutu algusesse tagasi minna, siis tuleb ajaloolise tõe huvides märkida, et käesoleva loo keskmes asuva “keldriööklubi” hiilgeajad jäid siiski noorteklubi “Halley” eestvedamisel loodud “Anne Centrumi” aegadesse.

Asjaosaliste sõnul loodi see aastatel 92-93 klubiga seotud eestvedajate ja kooliõpilaste  poolt, kes ehitasid klubi  kujundlikult väljendudes sisuliselt “labidatega” kooli vahetundide arvelt valmis. Eesmärgiga luua linna kõige vingem ja popim diskoteek.

Võib öelda, et mõneks ajaks see neil ka õnnestus, sest suhteliselt pisikeses ja täissuitsetatud ruumis esinesid vahelduva eduga  2 Quick Start, Kuldne Trio, Marju Länik ja paljud teised väga tuntud nimed. Ja muidugi enamik tolleaegsetest ning ka senini tegutsevatest üle riigi tuntud diskoritest.

Loomulikult oli klubis esindatud ka kohalike DJ-de paraad. Näiteks Ervin Hurt ja Marko Kiljak. Aga ka  tolleaegse esinejanimega DJ Bobo, kes mängib tänaseni plaate, kuid kasutab oma pärisnime Veiko Värv. Samuti 155 cm pikkune DJ Mr. Big.

Klubi tippaegadel loosis Tartu Raadio ülipopp saade “Saame kokku”  nendele üritustele isegi priipääsmeid välja. Kui keegi ei mäleta, siis oli “Saame kokku” selline saade, kuhu (tihtipeale kerge voolu all olnud) noored said otse-eetrisse helistada. Kõnede eesmärgiks oli tutvumine  ja/või mis iganes teiste tagamõtetega kohtumine vastassugupoole esindajatega.

Nagu ikka, tuli eetris maha hõigata enda või seltskonna sotsiaaldemograafilised tunnused, potentsiaalsete kohtingule või ühisüritusele tulijate strateegiliselt olulised tunnused, küllakutsuja(te) poolt pakutava sündmuse või ürituse sisu ja formaat.

Tavaliselt oli selleks  korteriläbu Annelinnas, naistevaeguses vaevlevate kuttide sünnipäevapidu, lõkke- ja notiõhtu Kabina karjääri ääres ning suvilapidu Ihastes, aga ka niisama tinapanek Anne tänava lähedal asunud garaažikooperatiivi ühes moodsamaks sisekujundatud garaažiboksis. Muidugi oli ka soliidsemaid “saame potentsiaalse pikaajalise suhte eesmärgil” tuttavaks kõnesid, aga valdav osa neist oli minu mäletamist järgi seotud tol ajal populaarse sõnaga “pinnakas”, kus sai enne diskole minekut “tinti panna”. Et siis pärast seda koos uute tuttavatega näiteks Auditooriumisse, Kaunasesse, R-klubisse või Anne Centrumisse minna, sealt aga võimaluse korral jälle tagasi pinnakale, kes tinapanemist jätkama ja kes amelema.

Mälusoppides kaevates tundub, et peamiselt viisid jalad väga suure osa “Saame kokku” kuulajaskonnast, aga ka teisi diskohuvilisi, ikka selle viimase, Anne Centrumi juurde.

Sõltumata sellest, kas sadas lund või lendles paplivatti, kogunes õhtuti nii tiigi äärde pinkidele kui ka Saare poe parklasse suurel hulgal noori. Kusjuures ei saanudki kunagi aru, kus oli rohkem rahvast, kas klubis sees või selle ümbruses väljas. Koguneti paarikaupa, aga ka väiksemate ja suuremate puntidena. Viimased moodustusid tavaliselt mõne “liidriomadustega” tüübi ümber.

Õhtupimeduses ja tumekollaste tänavalaternate kumas oli juba eemalt näha, millisesse parklanurka liider end positsioneerinud oli. Seda tänu liidri ümber  kogunenud käratsevale ning pingutades mürisevaid naerupahvakuid lendu laskvate jäljendajate ja järgijate tõttu.

Üldjuhul olid liidrid äratuntavad riietuse, oleku ja kehahoiaku järgi, kuid tollase subkultuuriga kursis olijatele otse loomulikult ka nimede ja nägude järgi.

Altpoolt kirjeldama hakates moodustasid liidrite riietuse (üldjuhul) pruunid kingad. Jalas olid neil tumedamates toonides kottis (Adidase) dressipüksid, kõvematel kuttidel muidugi Kappa dress, vahel harva ka teksad. Seljas oli Mustlase-Antsu rahvuskaaslaste käest ostetud karvase kraega dermatiinist nahktagi. Kõige silmnähtavamaks tunnuseks oli kiilaspead kaitsev silmini pähe tõmmatud soni, mille alt paistis hooletult suunurgas tolknev sigaret, mida liider ei süütanud  tavaliselt ise, vaid läitis kõige kiiremini tuld pakkunud jüngri tulemasinast.

Väga oluline rituaal sellistes kampades oli hammaste vahelt sülitamine. See pidev asfaldile lirtsutamine vaheldus muidugi sidesõnade asemel kasutatud p...de, m...de, v...de ja t...dega, mille abil liider mõnd lõuga andmist, tahakeeramist või koos üle linna kuulsa kantpeaga tehtud vägitegusid kirjeldades jüngrite seas oma respekti ja feimi tõstis.

Siin ja seal käisid pudelid suult suule ja sigaretid mahvi- või kõssikaupa hambust hambusse. Käratseti, naerdi, noriti, möliseti, kakeldi.

Kaklemis- ja ööeluvarustusse kuulusid lisaks poksitrennis ning tänaval omandatud oskustele ka nukid ja välismaa tuttavate abil kuskilt sebitud pipragaas, aga ka mõni üksik nuga. Kuskilt mälusügavustest esile kerkinud pildi järgi käis pidudel ka üks diskohuviline võitluskunstide meister, kellel oli peol alati kaasas karate ja ninjafilmidest tuntud nunjacku. Originaali puudumisel oli  kuldsete kätega karateka selle valmistanud harjavarre otsast saetud kahest jupist, mis olid omavahel ühendatud loputuskastist vee pealetõmbamiseks ettenähtud ketiga.

Ajad olid siis sellised, et ei möödunud vist ühtegi pidu, kui keegi poleks “vastu tatti” või “molli” või mõne muu tolle aja slängis levinud füüsilise noomituse osaliseks saanud. Haruldased ei olnud ka väiksemad ja suuremad kaklused  eestlaste  ja venelaste vahel.

Sellele vaatamata olid peod nii populaarsed, et vahele jääda ei tohtinud neist ükski. Markantsema näitena tuli üks minu hea sportliku olemisega sõber, kes kahjuks aastaid hiljem autoavariis õnnetult hukkus, 30-kraadise pakasega Tartust 15 km kaugusel toimunud suvilajoomingult jala peole, kaaslaseks pudel “punamütsikest”. Kui keegi ei mäleta, siis “Punamütsikeseks” kutsuti punase korgiga salaviina, mida teadjamad kindlatest kohtadest osta said. Näiteks praeguse Sarapuu sulgpallihalli juurest või ühest Ihaste suvilast.

Nende “müügipunktidega” seostub veel üks omapärane vahejuhtum, kui surrogaatidest paiste joodud  näo ja lömmis nina, kuid hingesoppidest äkki esile kerkinud sotsiaalse vastutustundega müügimees sinna salaviina ostma läinud sõbra käest  käraka ostmiseks vajaliku vanuse kindlaks tegemiseks dokumentide ettenäitamist nõudis.

Tihti oli kohal 90-ndatel oma karjääri tipus olnud märulikangelase Schwarzeneggeri järgi hüüdnime saanud Annelinna pidude hirm Schwarz. See oli tüüp, kes oma sihvkasuuruse ajumahu Vene sõjaväest või kurat teab kuskohast muretsetud imettegevate metaani või muude pulbrite ja hantliteks ning kangideks vormitud metalli koosmõju abil korvpallisuuruseks pumbatud biitsepsite ja 12. keskkooli kõrval asunud kaarhalli suuruse torsoga kompenseeris.

Muidugi oli seal peale Schwarzi veel nii mõnigi sibulate imepulbrite ja jõusaali kuritarvitamisega liiale läinud tüüp. Lisaks sellele, et need tolleaegsed spordiinimeste “toidulisandid” ja dopinguained naistel vuntsid kasvama panid, avaldasid need mõju ka meestele.

Kui pärast pulbri- või tabletikuuri läbitegemist  vähemalt pool aastat trenni  otsa ei teinud, kasvasid tõstmata jäänud sangpommid endisele spordimehele peki kujul alakõhu külge.  Isegi molu läks paiste nagu täiskuu suuruseks paistetanud ja rasvast nõretav lihapirukas, põsed aga olid laiemad kui õlad.

Jätkub järgmises postituses....