Aga kaheksakümnendate keskpaiga hilisõhtused ja öised Annelinna tänavad ja hoovid olid enamasti vaiksed ja inimtühjad. Kuid mitte päris. Sest tihtipeale lõõtsutas kõrgete kivimajade hoovides endale koridore rajanud kõle tuul, mis aplodeeris katusepleki lahtiste äärte abil üksikutele ringi uitavatele punase käesidemetega rahvamalevlastele. Kes enamasti “korrakaitsmise” sildi all oma isiklikku frustratsiooni kogemata teele jäänud süütute annelinlaste peal välja elasid.
Ja lapsi hirmutati linnas ringi sõitvate villistega, millega sihitult, aga samas sihipäraselt ringi tiirutavad miilitsad väidetavalt õhtul liiga kauaks üksi õue jäänud lapsi jahtima pidid. Et neid siis kongi pista, alaealiste komisjoni ette viia ja hooletuid vanemaid trahvida. Kas neil juttudel ka tõepõhi all oli? Ei oskagi öelda...
Aga kivilinn oli õhtuti ja öösiti tõesti väga vaikne. Niigi hõre liiklus oli hilisõhtuteks peaaegu välja surnud. Isegi maja tagant läbi ebaregulaarselt läbi vuranud Tartu ATP (Tartu Autobussi- ja taksoautopark) kollaseid Ikarusi liinibusse truult saatnud mustade heitgaasilontide poolt tekitatud igapäevane uduvine oli juba ammu mööda Ihaste luhta laiali hajunud. Viimase bussi koledate musta värvi numbrite ja kirillitsas tähtedega tätoveeritud tagumik oli juba ammu Sõpruse ringi taha kadunud.
Vahest haruharva seisis Kalda tee 14 maja taga asunud taksopeatuses üksik oranži plafooniga kollane Volga. Ja ega neid ka mujal taksopeatustes näha olnud. Kaheksakümnendate teisel poolel ilmusid lisaks nendele üksikutele Annelinna mikrorajooni tänavatel liikunud kollastele taksodele mõned üksikud RAF-mikrobussid. Rohelise plafooniga marsruuttaksodes sai üsna kiiresti juhi käest 30 kopika eest lunastatud ja rullist rebitud piletikontsu eest linna teise otsa liikuda. Aga neid lapsele nii põnevaid liiklusvahendeid võis näha umbes sama harva kui tollal ülipopulaarset “Tartu” õlut Saare poes.
See eest olid tollastel annelinlastel aga heliderikkad nädalavahetused.
Üsna tihti kaikusid siis Annelinna hoovides tugevad ja ebaregulaarsed kõmakad. Mis esimese ehmatusega meenutasid Raadi sõjaväelennuväljalt õhku tõusnud ja helibarjääri ületanud Vene armee sõjalennukite ülehelipauke. Aga tegelikult olid nende paukude algallikad hoopis maapealsemat päritolu. Nimelt oli üsna tavapärane, et usinamad ja tublimad pereisad ja -emad kloppisid igasse Annelinna hoovi istutatud metallist vaibakloppimispuudel oma põranda- ja seina- , koridori- ja elutoavaipasid.
Annelinna paneelmajahoovide paigutuse tõttu tekkis hoovides kajaefekt, mis koledat värvi plastmassist disanitud kõvera klopperi igat lööki niimoodi võimendas, et need isegi viienda korruse korterite tänavapoolsete tubadeni kaikusid.
Väljaspool vaibakloppimisperioodi olid need rauast imemonstrumid peamiselt Annelinna laste kasutuses. Kusjuures mina polnud kohe kindlasti ainus, kes nende kasutamisega liialt hoogu läks ja ühel külmal talveilmal tänu neid katvale jäätisesarnasele kirmele seda keelega korraks limpsida proovis. Maitseelamuse asemel leidsin ma ennast hoopis keeltpidi vaibakloppimispuu küljest. Õnneks lõppes see ebamugav olukord samamoodi nagu tollase "Ago" liimiga liimimine. Peale pisut tugevamat tõmmet oli keel vaba ja ühe nahakihi võrra õhem.
Aga need ei olnud ainsad paugud mis siis Annelinna majade vahel kajasid. Nimelt ei olnud tollased annelinlased, eriti kolmanda kuni viienda korruse elanikud, piisavalt usinad, et oma ränkraskeid vaibarulle trepikoja kaudu alla oleksid viitsinud tarida. Lihtsama vastupanu teed minnes visati need lihtsalt rõdu pealt alla ja need maandusid korraliku matakaga majatagusele muruplatsile. Ilma, et oleks vaevutud kontrollida, kas keegi parasjagu rõdu alt mööda jalutamas oli.
Kuna statistika oli siis hullemini moondunud kui kellamees Quasimodo välimus või puudus see üldse, ei ole mul õrna aimugi kui palju süütuid möödakäijaid vaibarullide all viga võis saada. Või veel hullem - hukkuda. Seda enam, et suurem osa vaibarulliloopijatest olid sõjaveteranid ja nende ükskeelsed järeltulijad.
Maanduvate vaipade tuhme mütakaid ja hoovides kaikuvaid vaibaklopperipaugatusi saatis alati majakatuste ja auklikuks roostetanud kandiliste prügikastide kohal tiirutavate kajakate kisa.
Ja vahel kostus mõnest avatud aknast mitmeaastase nihkega vinüülplaadiriiulisse ilmunud Afric Simone “Hafanana”. Mida meie sektsiooni teisel korrusel elanud viisipidamatuse käes kannatav Marina sageli kaasa lõõritas. Siiani on mul see täiesti selgelt meeles kuidas ta grammofonil korduse peale pandud originaalile kolm tooni madalamalt kaasa lõugas. Ebakõlale boonuseks veel vene aktsendiga suahiili dialekt.
Trrrrr acia, trrrrr ha ha
Trrrrr voom bam, trrrrr ha ha
Lalala...
Mulungo e mulandi, hafanana
Hafana kukanela, shalalala
Dulunga lu menadzi, hafanana
Hafana kukanela, shalalala
Whenna naumija, hafanana
Hafana kukanela, shalalala
Whenna naumija, hafanana
Hafana kukanela, shalalala
Vene aktsendi võib siia igaüks oma võimete ja kujutlusvõimete abil lisada. Proovige järele, siis saate aru, mida majanaabrid üle elama pidid!
Teise korruse Marina ei olnud aga ainus muusikahuviline, kes meie hoovi oli sattunud. Lisaks temale oli ennast naabermajja sisse seadnud üks Vanemuise ooperilaulja. Kes tihtipeale pühapäevastel varahommikutel oma võimsat häält millegipärast justnimelt selle ainsa lahtise akna all lahti laulma hakkas.
Aga ega see ei olnud veel kõik, mis kaheksakümnendate Annelinna helimaastikul toimus...
P.S. Jutule lisatud pilt on illustratiivne ja peaks olema Kalda tee 14 naaberhoovis üles võetud.
P.S. Jutule lisatud pilt on illustratiivne ja peaks olema Kalda tee 14 naaberhoovis üles võetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar